Otse põhisisu juurde

Kiire ülevaade

Tundub, et sellises tempos kirjutades võib seda blogi ohustada väljasuremine. Kuramuse päris-elu tungib nii aktiivselt peale, et isegi REEDE õhtul toimetad kella 23-ni väljas, sees, õues ja garaažis. Ja pärast kõiki neid toimetusi tahaks ainult puhaste linade vahele langeda. 
Nagu sügisene vahtraleht. 

Muidu oleme olnud üsna tegusad. Korraldasime vabariigi aastapäeva puhuks peo, millest on meil imekombel umbes neli jäädvustust. Arbuusid tahtsime juba maa seest välja kakkuda (õitsesid küll, aga väikesed arbuusialged kukkusid koguaeg otsast), aga siis avastasime, et aia ääres lehtede sees sirgub üks esimene enda kasvatatud tegelane. Andres jätkab kastmist. 

Ma aitasin vahepeal Austraalia Föderaalpolitseid (AFP) ja nägin, kuidas nad oma narkokoeri treenivad. Sain päris mitme huvitava inimesega tuttavaks ja õppisin ühtteist lennujaama turvalisuse tagamisest ja föderaalpolitsei olemusest. Näiteks, keskmiselt üks pere jätab oma ühe lapse päevas lennujaama. Unustab maha, ära.
 
Nüüd ehitan täiskohaga eksavaatoreid rauamaagi kaevandustele (samas mõnikord ka kivisöe kaevandustele). Tegelikult ma ikka ise veel ei ehita, aga kuna praegu on meil väga kriitiline seis püsivate ja usaldusväärsete HD fitterite leidmisega, siis...ei tea iial, kuna ma oma käed õliseks teen ja meeskonda aitama hakkan. Andres naerab ka, et naine hakkab varsti keevitama. Keevitan ma juba tegelikult küll, aga natuke teises valdkonnas- hinnapakkumistele protsente juurde! 

Aprilli lõpus lähme rongiga Kalgoorliesse rock'n'rolli tantsuvõistlustele. Tantsuõpetaja leidis, et me (Andres ja mina) suudame ennast selleks ajaks nii heasse vormi organiseerida, et oleme täiesti konkurentsivõimelised. Rohkem muidugi lähme seltskonna pärast. Muideks, tantsuõpetaja ja ta mees üritavad meid nüüd kõiksugustele retropidudele välja vedada. Eelmine kord käisime nendega ühes jahiklubis tantsu keerutamas. 
Ahjaa, Andres teeb rahvusvahelisel naljapäeval oma esimese triatloni.

 
Mis veel? Mis veel? Üks nädalavahetus käisime Lancelinis liivamägedest alla sõitmas. Meil oli sõbralik Eesti tüdruk ja tema Eesti joogid kaks nädalat külas (joogid olid muidugi lühemat aega). Tüdruk suutis meiegi üsna pikalt ühe katuse all elada. Kairi, you rock! (Ja me vist ei teinud ühtegi sõbrapilti selle aja jooksul, kus oleksime kolmekesi peal olnud)



Hullult huvitavaid toite oleme teinud ja ma veel ükskord jagan retsepte siinsete virtuaalhõljujatega, praegu peaksin ma tegelikult hommikusööki tegema ja matkavarustuse valmis panema ja kuna päike paistab, siis oleks paslik terrassil hommikusööki serveerida.

Igasuguseid pakke oleme Eestist saanud ja nende üle rõõmustanud. Vastutasuks kõikidele kingitustele, nännidele oleme omalt poolt Andrese töö kaudu juba Austraaliast Eestisse 12-tonnise konteineri kingitustega organiseerinud!


Reisiexpol käisime ka, võtsime umbes 20 kg infot erinevate sihtkohtade kohta :)  Suurem osa maailmast ju veel täiesti nägemata. 

Täna lähme Bunburysse ja Wellington National Parki matkama. Meil on esmaspäeval JÄLLE riigipüha, mis tähendab, et saab natuke vabamalt võtta ja pikemaks ajaks linnast ära sõita. 

Tervitame sügava kummardusega! 
 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...