Otse põhisisu juurde

Eesti 2012

Missugused emotsioonid mul siis on? Kas meeldib? Mis meeldib? Kus meeldib? Kas üldse meeldib? 

On kohti, kus väga meeldib olla, käia, süüa, rääkida, magada, teed juua, kanuutada. 
Inimesi, kelle pakiks kaasa, kellega tahaks kõike jagada ja kelle elust tahaks igat sekundit kogeda. On nalju, mida saab ainult selles (Eesti) keskkonnas teha. Raamatuid, mida loeks veel ja veel ja veel. Muusikat, mida laseks mõne keemilise ainega ajju söövitada. Põhilised emotsioonid (tugevad, positiivsed) tekivad teatud nägusid nähes ja kehasid kallistades. Saaks nendest ometi isu täis, et siis nendeta jälle mõned aastad rahulikult hakkama saada. Mõnedega poleks nagu kaheaastast mittenägemist olnudki, teistega distantsid kasvavad iga hetkega. Silmnähtavalt. Miks ma olen üldse selle inimese sõber kunagi olnud? 


Austraalias elades olen ma Andrese hommikusöögikaaslane, parim sõber, jalgrattamatka sell, jalgpalliõhtu kaasakarjuja, hommikuni-jauramise-meister, voodikaaslane, abikaasa, kriitik, isiklik kloun, naine, ema, peokaaslane. Eestis olles saan aru, et eespool loetletud ametitele on palju paremaid kandidaate ja mul on hea meel, et meie tutvusringkond on hoolimata eemal elamisest piisavalt mitmekülgne ja lai - suhtleme niivõrd erinevate kohati omavahel täiesti mittesobivate, kuid väga kirevate inimestega. 


Kõige suurem vaimustus on seotud inimestega. Tõesti? Saadki poole sõna pealt aru, mida ma mõtlen, tunnen, arvan. Selliste inimeste kõrval on hea, turvaline, saad oma kõiksugused maskid ära võtta ja rääkida asjadest nii nagu asjad on. Kuidagi mugav on. Austraalias uute inimestega tutvudes pead koguaeg suhtlemisel vaeva nägema, kust ma tulen, mis haridus ja huvid mul on, mis tüüpi inimene ma olen. Eestis on lihtne. Sajad oma teemadega sisse ja inimesed tegelevad selle teemaga vastavalt oma taustteadmistele.

Head sõbrad on tekitanud tugevaid mõnu-külmavärinaid, laadinud mind ja Andrest positiivsete tunnete ja mälestustega, üksikud kahjuks mõjuvad muidugi ka vastupidiselt- toovad kaasa  allegilise nohu, tugeva köha ja kõhulahtisuse ja närvirakkude kulumise. Aga viimased jäävad tugevasse vähemusse. 







Topeltpanemine- eestlased panevad nagu hiired rattas!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust