Kas tõesti õnneks nii vähe vaja?

Ma ei tea, kas see sõltub kuufaasist, sektori üldisest majanduslikust käekäigust või lihtsalt nädalapäevast, kuid mulle tundub, et mingil salapärasel põhjusel kolmapäeva pärastlõunal lähevad kõik inimesed, kellega tööalaselt suhtlen, veidi peast soojast- vallatuks, naljatlevaks ja ülemeelikuks. 

Tõenäoliselt tabab neid miski juba-peagi-käesoleva-nädalavahetuse-palavik!

Tänane telefonikõne ületas kõik eelmised. 

Klient telefoni otsas: " Tere Viktoria. How are you?"
Mina: "Very good, thanks. Kuidas saan aidata?" 
Klient jälle: "Kas keegi küsis eile küsimusi toodete kohta kurja piraadi häälega?"
Mina: "Kuidas palun? Ma ei saanud sellest küsimusest aru?"
Klient: "Kas sa lubaksid, et ma räägin sinuga kurja piraadi häälega?" 

Mina aru saades, millest ta räägib, puhken naerma, lõpuks ainult itsitan, ei suuda lõpetada. Täielik hämming ikka. Üks suurklient helistab meile ja tahab minu käest asju teada, aga küsimusi esitades imiteerib piraadi häält!

Hämmingu peale võis suust isegi välja lipsata dabljuu-ti-eff!?  

"No, kui sa väga tahad, siis lase käia!"

Klient jätkab matkides purjus piraadi häält, küsib oma küsimused ära ja tänab, et ta sai ennast minu peal välja elada. 

Kas tõesti on õnneks nii vähe vaja?