Otse põhisisu juurde

Kui me ei puhka ja ei reisi, siis me töötame

Ma pole pikemalt kirjutanud sellest, millega ma sisustan 37,5 tundi oma nädalast. 

Kui Andres on kolme aasta jooksul töötanud Austraalias peaaegu ainult ühes firmas, kus ta töötas ka Saksamaal ja Eestis, siis minuga on...hoopis teised lood. Selles suhtes on lihtne olnud, et mul pole kunagi teab missuguseid ettekujutusi, kõrget lendu ja ootusi olnud. Ma ei arva, et olen mõnede tööde jaoks liiga haritud või liiga hea, proovin ikka! 

Mõned meie tuttavad uurisid meie Eestis käigu ajal uudishimulikult, et kuidas me suudame ennast nii "madalale lasta" ja igasuguseid asju teha. 

"Ma küll ei suudaks niimoodi," vaadati meile sügava kaastundega silmadesse. Väga suur ja oluline erinevus Eesti ja Austraalia vahel on see, et siin saavad ka lihttööd tegevad inimesed väärilist palka ja nad ei pea oma tööst mudaseid riideid ja villis käsi häbenema. Kohati oleme isegi kahetsenud, et meil ei ole mingit kutset, kuna Austraalias on elektriku, torulukksepa ja pagari ametid rohkem hinnas, kui näiteks IT või logistika erialad. 

See, et mul ei ole uhket ametinimetust, ei tähenda, et ma oma töös aju proovile ei paneks. Ja kui sa oled oma jala kuskile ukse vahele saanud, oled usin ja püüdlik, tõestad ennast ja näitad heast küljest, on alati võimalus edasi liikumiseks. 

Kahjuks meid kritiseerivatel inimestel puudub ettekujutus reaalsusest, mujal maailmas valitsevast konkurentsist. Sinust on alati kiiremaid, tublimaid. 
Ja mitte üks või kaks, vaid tuhanded või isegi miljonid. 

Inimesed, kes pole ennast mujal maailmas kunagi proovile pannud on kiired arvustama. "Ma küll midagi muud peale ülikoolis omandatud erialal töötamist välismaal ei teeks," ja "kindlasti peaks välismaale tööle minemine tähendama karjääriredelil edasiminekut." 

Ma ei taha kiruda, vinguda ja rääkida sellest, mis raskustega oleme Austraalias tööd otsides ette tulnud, vaid pigem kutsuma kainele mõistusele neid inimesi, kelle tööalane enesehinnang on põhjendamatult kõrge. 

Selles on süüdi ka konnatiigi sündroom, Eestis on ka kõige suvalisemad ametinimetused varustatud liiga üleolevate tiitlitega, inimesed kalduvad arvama, et kui nad on kaks aastat kauplust juhatanud, saavad nad ka Austraalias vähemalt kaubamaja juhatajaks.  

Rääkimata kõikidest teistest tegelastest, kes on Eestis pärast presidenti tähtsuselt teisel kohal ja pettuvad, kui neid Austraalias pabereid sorteerima-arhiveerima pannakse. 
























Ma ei tea, kas see on vaid üksiku Eesti nolgi tunnus või terve generatsiooni mentaliteet, peab tõdema, et Austraalias näidatakse sellistele koht kiiresti kätte. 
Miski pole piisavalt hea. 
Isegi alustuseks. 

Kui nüüd minu tööalastesse tegemistesse laskuda, siis teekond on olnud keeruline just viisanormide tõttu. Isegi kui ma oleksin tahtnud ja tööandja oleks soovinud, poleks ma Working Holiday viisaga (millega olime Austraalias esimesed kaks aastat) saanud ühe tööandja juures töötada kauem kui 6 kuud. 

Kui eelmisel sügisel saime oma 457, siis arvasime, et sellega on mul lihtsam tähtajatu lepinguga töö leida. Konkursi raames kandideerisin kokku tõenäoliselt sadadele ametikohtadele, kuigi CV tundus tööandjatele sobiv, suutsin silmaringi ja IQ testist ka läbi saada, siis takistuseks osutus immigratsioonivoor, kus ma haledalt põrusin. 

Kui tööandjal on valida permanent residendi/Austraalia kodaniku ja ajutise residendi (isegi neljaaastase elamis-ja töötamisloaga), siis reeglina eelistatakse esimest. 
Ja ma saan nendest aru. 

Oma Austraalia ESIMESE tähtajatu lepinguga ja fikseeritud palgaga töökoha sain alles selle aasta aprillis. 




Mu tulevane ülemus ütles mulle töövestlusel, et asi ei ole programmides, mida valdan ja kogemustes, mida oman, asi on indiviidis, selle töökeskkonda sobivuses ja iseloomuomadustes.

Nädal aega hiljem palus ta mul arsti juurde minna ja üldkontrolli läbida, manitses enne seda, et ma ei tohiks nädalavahetusel väga palju kanepit suitsetada, sest see tuleb uriiniproovis välja ja siis ei saa nad mind palgata. 

"Ega sa päris kuivik ei ole? Alkoholi ikka tarbid? Me siin reedeti võtame natuke. Ühined? " oli bossi küsimus pärast kõikide formaalsete küsimuste esitamist. 
"Sa ei pea häbenema, kõik inimesed tarbivad alkoholi." 

Niimoodi sattusingi ma veelgi maskuliinsemasse valdkonda- plumbing ehk torutöödesse. 
Oleme vannitoa, WC ja köögielementide tootja

Alguses oli raske, sest erialane sõnavara koosnes mõnest üksikust sõnast, aga arenen märgatavalt, sest tööpäeva jooksul suhtlen umbes 5 tundi telefoni teel klientidega (klientideks on edasimüüjad, lihtinimene ei saa meie käest otse osta)- sõnavara täieneb ja ametialaseid teadmisi tuleb koguaeg juurde. 

Kuidas WC potti paigaldada ja mille järgi segisteid valida, missugused on võimalikud spa konfiguratsioonid ja kui võimsat pumpa on vaja hüdroteraupedilise spa tööle saamiseks, mis vormid, disanivoolud on praegu trendikad jne. 

Aeg-ajalt lahendan ka garantiidega seotud probleeme. Kui torulukksepad meid külastavad ja mingit varuosa vajavad, siis pean neile selle õige jupi laost leidma. Palju on olnud "ehmuvat" reaktsiooni- kui nähakse noort ja blondi naist, kes peaks spetsialistile torutööde osas nõu andma. 

Üks klient ütles kord mind nähes: " I am in trouble now." 

Tugevatest eelarvamustest ja keelebarjäärist hoolimata olen siiani kõik ette tulnud probleemid lahendanud. Nagu ülemus kiidab, siis ma olen tehnilise suhtlemistöö jaoks loodud.   

Kommentaarid

  1. Kurb, aga paljudel juhtudel tõsi. Tahaks isegi vahel, et suudaks õhust saiakesi teha, aga näed, logistika on nii abstraktne, et hoia mütsi kinni.

    VastaKustuta
  2. Aga jube äge, et igat tööd, mis teed, ka naudid. Kui naudid. Mingis mõttes kindlasti. Ma küll kohaliku eestlasena tunnistan, et kodumaal tahan jah teha erialast tööd või vähemalt "paberitele" vastavat, aga väljamaal... olen käinud nii maasikaid korjamas, lagesid värvimas, hotellis voodeid tegemas - ja ei ole kahetsenud kordagi (kuigi tõele au andes, hotellis enam kunagi töötada ei tahaks) ja isegi praegu, 34-sena olen mõelnud, et miks mitte suvel minna Soome marju korjama, kui seal teenib kuu ajaga siinse nelja-viie kuu palga. Lisaks rahale on ka väga väärtuslikud kogemused. Nii et nüüd võib Viki käest ka vannitoa osas konsultatsiooni saada? :P

    VastaKustuta
  3. Kui vaja, siis ikka saab nõuga aidata. Ma arvan, et vannitoa-köögi-WC sisustuse, komponentide mood on üle maailma sarnaste trendidega :D

    Ma ütlen ausalt, et praegu naudin täiel rinnul suhtlustööd, sest iga päev areneb minu väljendusoskus, täieneb probleemide lahendamise võime ja need tehnilised teadmised, mida toodete tundma õppimisega kaasnevad, on eluks vajalikud ning praktilised. Kui kraan tilgub, siis oskan probleemi identifitseerida ja kraani remontida ning ei pea sadu dollareid torulukksepale väljakutse eest maksma :)

    Käthe, kui ma Eestis elaksin, siis nagu sinagi eelistaksin erialase tööga tegeleda. Minu eriala on väga kultuuri-ja keelespetsiifiline, seega pole isegi vähimatki lootust, et ma Austraalias seda kunagi tegema hakkan.

    Rennat, aga logistika on tegelikult väga hea erialavalik, sest isegi Austraalias on kvalifitseeritud transpordikorraldajate järele suur vajadus :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Tai puuviljade valikust: rambutanid, mangustanid ja muud pudulojused

Eraldi peatüki otsustasin pühendada Tai puuviljadele, sest need väärivad kajastamist. Keskmiselt värskete puuviljade turult võib leida muuhulgas ka selliseid Eestis tuntud puuvilju nagu: banaan, arbuus, mango, kiivi, papaia, ananass, mandariin, pomelo,viinamari, õun (viimased tunduvad neil sisse imporditud, sest igal pool, kus õunu müüakse, on nad sellistes ümbristes ja karpides nagu oleks kuskilt mujalt sisse toodud). Need teada tuntud puuviljad moodustavad kõigest valikust heal juhul ühe kolmandiku. Ülejäänud on: rambutanid,mangustanid, longanid, duurianid, guajaavid, noinad, lam-jaid, Tai kiivid ja muud taolised puuviljad, mida me nägime esimest korda elus. Maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Reisi alguses eksperimenteerisime puuviljadega päris tihti, ostsime seda ja toda, kolmandat ja neljandat, kulutades puuviljade peale (mis meeste meelest pole mingi toit!) sajad bahtid. Kui hotelli jõudsime ja puuviljad ära maitsesime, veendusime, et jääme siiski klassikaliste puuviljade ...

Tutvumine maailma suurimate roomajatega

Siiani olime soolavee krokodille (Crocodylus porosus) näinud vaid muuseumis topise ning looduspargis akvaariumisse pistetud kujul. Kolmapäeval otsustasime nende kurikuulsate elukatega lähemalt tutvuda ja sõitsime Darwinist välja Adelaide Riverile. Seal pakub mitu erinevat ettevõtet niinimetatud hüppavate krokodillide kruiise. Turistikas küll, aga tundus parim viis nende olendite nägemiseks vabas looduses. Soolavee krokodillid on maailma suurimad roomajad. Isasloomad võivad kasvada rohkem, kui 6 meetri pikkuseks ning kaaluda üle 1200 kg. Suurim mõõdetud emasloom on 4,2 meetri pikkune. Soolavee krokodillide populatsioon on küll ohustatud või ka juba hävinud Kagu-Aasia riikides ja Indias, kuid Põhja-Austraalia ja Paapua Uus- Guinea aladel see liik ohustatud ei ole.  Oletatavasti elab Austraalia rannikualal, Broomeist kuni Queenslandini enam kui 100 000 täiskasvanud isendit. Wet seasoni ehk vihmaperioodil liiguvad krokodillid jõgesid ja ojasid mööda sisemaale ja neid võib kohata mer...