Otse põhisisu juurde

Kui me ei puhka ja ei reisi, siis me töötame

Ma pole pikemalt kirjutanud sellest, millega ma sisustan 37,5 tundi oma nädalast. 

Kui Andres on kolme aasta jooksul töötanud Austraalias peaaegu ainult ühes firmas, kus ta töötas ka Saksamaal ja Eestis, siis minuga on...hoopis teised lood. Selles suhtes on lihtne olnud, et mul pole kunagi teab missuguseid ettekujutusi, kõrget lendu ja ootusi olnud. Ma ei arva, et olen mõnede tööde jaoks liiga haritud või liiga hea, proovin ikka! 

Mõned meie tuttavad uurisid meie Eestis käigu ajal uudishimulikult, et kuidas me suudame ennast nii "madalale lasta" ja igasuguseid asju teha. 

"Ma küll ei suudaks niimoodi," vaadati meile sügava kaastundega silmadesse. Väga suur ja oluline erinevus Eesti ja Austraalia vahel on see, et siin saavad ka lihttööd tegevad inimesed väärilist palka ja nad ei pea oma tööst mudaseid riideid ja villis käsi häbenema. Kohati oleme isegi kahetsenud, et meil ei ole mingit kutset, kuna Austraalias on elektriku, torulukksepa ja pagari ametid rohkem hinnas, kui näiteks IT või logistika erialad. 

See, et mul ei ole uhket ametinimetust, ei tähenda, et ma oma töös aju proovile ei paneks. Ja kui sa oled oma jala kuskile ukse vahele saanud, oled usin ja püüdlik, tõestad ennast ja näitad heast küljest, on alati võimalus edasi liikumiseks. 

Kahjuks meid kritiseerivatel inimestel puudub ettekujutus reaalsusest, mujal maailmas valitsevast konkurentsist. Sinust on alati kiiremaid, tublimaid. 
Ja mitte üks või kaks, vaid tuhanded või isegi miljonid. 

Inimesed, kes pole ennast mujal maailmas kunagi proovile pannud on kiired arvustama. "Ma küll midagi muud peale ülikoolis omandatud erialal töötamist välismaal ei teeks," ja "kindlasti peaks välismaale tööle minemine tähendama karjääriredelil edasiminekut." 

Ma ei taha kiruda, vinguda ja rääkida sellest, mis raskustega oleme Austraalias tööd otsides ette tulnud, vaid pigem kutsuma kainele mõistusele neid inimesi, kelle tööalane enesehinnang on põhjendamatult kõrge. 

Selles on süüdi ka konnatiigi sündroom, Eestis on ka kõige suvalisemad ametinimetused varustatud liiga üleolevate tiitlitega, inimesed kalduvad arvama, et kui nad on kaks aastat kauplust juhatanud, saavad nad ka Austraalias vähemalt kaubamaja juhatajaks.  

Rääkimata kõikidest teistest tegelastest, kes on Eestis pärast presidenti tähtsuselt teisel kohal ja pettuvad, kui neid Austraalias pabereid sorteerima-arhiveerima pannakse. 
























Ma ei tea, kas see on vaid üksiku Eesti nolgi tunnus või terve generatsiooni mentaliteet, peab tõdema, et Austraalias näidatakse sellistele koht kiiresti kätte. 
Miski pole piisavalt hea. 
Isegi alustuseks. 

Kui nüüd minu tööalastesse tegemistesse laskuda, siis teekond on olnud keeruline just viisanormide tõttu. Isegi kui ma oleksin tahtnud ja tööandja oleks soovinud, poleks ma Working Holiday viisaga (millega olime Austraalias esimesed kaks aastat) saanud ühe tööandja juures töötada kauem kui 6 kuud. 

Kui eelmisel sügisel saime oma 457, siis arvasime, et sellega on mul lihtsam tähtajatu lepinguga töö leida. Konkursi raames kandideerisin kokku tõenäoliselt sadadele ametikohtadele, kuigi CV tundus tööandjatele sobiv, suutsin silmaringi ja IQ testist ka läbi saada, siis takistuseks osutus immigratsioonivoor, kus ma haledalt põrusin. 

Kui tööandjal on valida permanent residendi/Austraalia kodaniku ja ajutise residendi (isegi neljaaastase elamis-ja töötamisloaga), siis reeglina eelistatakse esimest. 
Ja ma saan nendest aru. 

Oma Austraalia ESIMESE tähtajatu lepinguga ja fikseeritud palgaga töökoha sain alles selle aasta aprillis. 




Mu tulevane ülemus ütles mulle töövestlusel, et asi ei ole programmides, mida valdan ja kogemustes, mida oman, asi on indiviidis, selle töökeskkonda sobivuses ja iseloomuomadustes.

Nädal aega hiljem palus ta mul arsti juurde minna ja üldkontrolli läbida, manitses enne seda, et ma ei tohiks nädalavahetusel väga palju kanepit suitsetada, sest see tuleb uriiniproovis välja ja siis ei saa nad mind palgata. 

"Ega sa päris kuivik ei ole? Alkoholi ikka tarbid? Me siin reedeti võtame natuke. Ühined? " oli bossi küsimus pärast kõikide formaalsete küsimuste esitamist. 
"Sa ei pea häbenema, kõik inimesed tarbivad alkoholi." 

Niimoodi sattusingi ma veelgi maskuliinsemasse valdkonda- plumbing ehk torutöödesse. 
Oleme vannitoa, WC ja köögielementide tootja

Alguses oli raske, sest erialane sõnavara koosnes mõnest üksikust sõnast, aga arenen märgatavalt, sest tööpäeva jooksul suhtlen umbes 5 tundi telefoni teel klientidega (klientideks on edasimüüjad, lihtinimene ei saa meie käest otse osta)- sõnavara täieneb ja ametialaseid teadmisi tuleb koguaeg juurde. 

Kuidas WC potti paigaldada ja mille järgi segisteid valida, missugused on võimalikud spa konfiguratsioonid ja kui võimsat pumpa on vaja hüdroteraupedilise spa tööle saamiseks, mis vormid, disanivoolud on praegu trendikad jne. 

Aeg-ajalt lahendan ka garantiidega seotud probleeme. Kui torulukksepad meid külastavad ja mingit varuosa vajavad, siis pean neile selle õige jupi laost leidma. Palju on olnud "ehmuvat" reaktsiooni- kui nähakse noort ja blondi naist, kes peaks spetsialistile torutööde osas nõu andma. 

Üks klient ütles kord mind nähes: " I am in trouble now." 

Tugevatest eelarvamustest ja keelebarjäärist hoolimata olen siiani kõik ette tulnud probleemid lahendanud. Nagu ülemus kiidab, siis ma olen tehnilise suhtlemistöö jaoks loodud.   

Kommentaarid

  1. Kurb, aga paljudel juhtudel tõsi. Tahaks isegi vahel, et suudaks õhust saiakesi teha, aga näed, logistika on nii abstraktne, et hoia mütsi kinni.

    VastaKustuta
  2. Aga jube äge, et igat tööd, mis teed, ka naudid. Kui naudid. Mingis mõttes kindlasti. Ma küll kohaliku eestlasena tunnistan, et kodumaal tahan jah teha erialast tööd või vähemalt "paberitele" vastavat, aga väljamaal... olen käinud nii maasikaid korjamas, lagesid värvimas, hotellis voodeid tegemas - ja ei ole kahetsenud kordagi (kuigi tõele au andes, hotellis enam kunagi töötada ei tahaks) ja isegi praegu, 34-sena olen mõelnud, et miks mitte suvel minna Soome marju korjama, kui seal teenib kuu ajaga siinse nelja-viie kuu palga. Lisaks rahale on ka väga väärtuslikud kogemused. Nii et nüüd võib Viki käest ka vannitoa osas konsultatsiooni saada? :P

    VastaKustuta
  3. Kui vaja, siis ikka saab nõuga aidata. Ma arvan, et vannitoa-köögi-WC sisustuse, komponentide mood on üle maailma sarnaste trendidega :D

    Ma ütlen ausalt, et praegu naudin täiel rinnul suhtlustööd, sest iga päev areneb minu väljendusoskus, täieneb probleemide lahendamise võime ja need tehnilised teadmised, mida toodete tundma õppimisega kaasnevad, on eluks vajalikud ning praktilised. Kui kraan tilgub, siis oskan probleemi identifitseerida ja kraani remontida ning ei pea sadu dollareid torulukksepale väljakutse eest maksma :)

    Käthe, kui ma Eestis elaksin, siis nagu sinagi eelistaksin erialase tööga tegeleda. Minu eriala on väga kultuuri-ja keelespetsiifiline, seega pole isegi vähimatki lootust, et ma Austraalias seda kunagi tegema hakkan.

    Rennat, aga logistika on tegelikult väga hea erialavalik, sest isegi Austraalias on kvalifitseeritud transpordikorraldajate järele suur vajadus :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust