Nii! Hoiatan igaks juhuks kohe alguses lühikeste ja üheosaliste tekstide armastajaid. Järgnev mõtetekogum, võiks isegi öelda saaga, on minu peas keerelnud viimased paar aastat ja selgust oma mõtetes pole ikka saavutanud, tundub, et ratsionaalsusele ja ajuga tehtud analüüsile tuginedes ei tasu selliseid otsuseid vastu võtta. Jutt käib lemmiklooma võtmisest! Hoiatan inimesi, et tekst võib tulla paari meetri pikkune. Ja kui teil on miskit targemat teha oma eluajaga, siis palun lõpetage lugemine NÜÜD. Ma ei tea, kas me oleme lihtsalt üleanalüüsijad ja -mõtlejad või lihtsalt keskmiselt vastutustundlikud inimesed, aga kõikides lemmiklooma poodides kolades ja käsi enne kutsikate-kasside-jäneste nunnutamist steriliseerides, avastan end ikka ja jälle mõtlemast, ta on küll nunnu ja tekitab minus mingite ürgsete hoolitsemis- ja hoidmisinstinktide avaldumist, kuid moekalt öeldes: kas mäng on ikka küünlaid väärt? Mitte et ma kahtleksin lemmiklooma omamisest (omam...