Otse põhisisu juurde

Facebooki sõprade kustutamise päev

Kuskilt naisteajakirjast lugesin, et 17.november on maailmas lisaks minu sünnipäevale tuntud ka kui "Unfriend" päevana.  Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga võtsin sellest osa! 

Olen kaalunud enda ära kustutamist, uue konto tegemist ja vaid teatud inimeste tegevustesse pühendamist, kunagi ei julgenud mõelda, et ma lihtsalt lampi mõned inimesed "ära kustutan". See tundus, kuidagi liiga ekstreemne ja radikaalne. Solvuvad ju! Jagasin inimesed rühmadesse, sellistesse, kellelt ei taha midagi kunagi kuulda ja sellistesse, kes ei tohiks kunagi minu asju näha. Mõtlesin, et see lahendas probleemi...

Selge on see, et eemal elades on Facebook heaks vahendiks, kuidas näha, mis teisel pool maakera toimub. Facebook ei saa muidugi olla ainus kanal, mille kaudu sõpradega ühendud. Aga sellise "What's up, mate" ülesande täidab FB ilusti ära. 

Probleemiks on see, et inimesed hakkavad piiramatut keskkonda kuritarvitama, jagades igasugust saasta, viiruseid, pornograafiat, Postimehe jms kõikidele nähtavaid pealehe uudiseid. Vahepeal meenutas minu uudisvoog kolkalinna avaliku tualetti: teate küll, häda on sinna kord elus igaüht sundinud, väike auk keset betoonpõrandat, sitta lademetes aastast 1985, kasutatud tampoonid ja paber, seina peale "pruuni" värviga kirjutatud, kuidas keegi samast külast on lits ja/või varas. Ja kusjuures, see odava Hiina saasta jagamis-ja saamishimu on millegi pärast iseloomulik ainult eestlastele. 

Isegi, kui keegi on vahepeal abiellunud, elukohta vahetanud, kuskile reisinud ja lapse saanud, jäävad sellised uudised voos tihtipeale tahaplaanile ja märkamata, sest umbes 20 niigi ära blokeeritud inimest (nende uuendusi jms) jagavad sama reklaami ja kuna see jagatus on nii populaarne, siis seda on kogu Facebook täis. Ma tean, et sa saad uuendusi nii öelda "maha keerata", aga milleks pikendada suhet, mis on nagu nii viljatu, te pole alates põhikoolist ühtegi sõna vahetanud, teid ei huvita teie tähtpäevad, tegemised. Mingi numbri pärast?  Sa oled mu sõber number 567.  

Nii ma siis istusin 17.novembri eelsetel päevadel arvuti taha ja kustutasin iga päev umbes 50 inimest ära. Kokku hoobiga, pikemalt mõtlemata umbes 150 inimese kanti. 

Ma ei saa endast muidugi aru, miks ma teatud inimesed üldse aktsepteerinud olen? Sa oled Norra ehitaja, kes kirjutab koguaeg, et tal on jälle räige pohmakas, sa oled meeleheitel koduperenaine, kes jagab pidevalt kartulipudrust tehtud pilte. Uskumatu, SA said lapse, sind peab selle eest koguaeg kummardama ja tänama ja su laps on tõesti iga päev erineva näoga. 
Ja kogu see ketikirjandus, kui sa täna üles ärkad, järelikult oled elus. Jaga seda viiekümne viie inimesega ja sa ärkad homme ka. 

Mul ei ole aega, et seda kõike sorteerida, et olulised sündmused ja huvitavad ütlemised üles leida. Forbesest lugesin, et: "The English anthropologist an expert on real-world social networks — and the champion of the Dunbar number posits that regardless of whether we live in huts or skyscrapers, we can hold at most 150 people in our active social circle."

Tõenäoliselt saab seda "arvu" veel vähemalt poole võrra vähendada ja kunagi võtan ka edaspidised kärpimised ette. Mõni inimene on kirjutanud, et ta on mind mitu korda sõbraks lisanud, aga millegi pärast "kustun" tema nimekirjast pidevalt ära. Ja mõni on ärakustutamist väga traagiliselt ja isiklikult võtnud. 

Siin mõned näpunäited, mis inimesi võiks/peaks enda nimekirjast ära kustutama: 










Kommentaarid

  1. Mõnus lugemine. Justkui pai minu kõrvadele (silmadele ikka, aga vanarahvas pidas kõrvu etemaks).

    Täna oli huvitav kogemus. Üks (väga armas) koer kadus Kuressaares ära ja kohalikud hakkasid seda jagama. Oleksin äärepealt sama teinud (kohalik värk ikkagi), aga klikkisin enne pildile, et kes on koera kasvatajad. Pildi juures siis pererahvas kirjutab, et koerake on tagasi kodus. Minu seinal aga jagatakse pilti edasi. Siit siis järeldus, et inimesed ei vaatagi asja sisu, vaid jagavad millegi välise järgi.

    Oleksin äärepealt eksperimenteerima hakanud, aga õnneks pole aega nii palju :D

    Tundsin ka pärast "puhastamist" tohutut kergendust. Muidugi oleks kurb, kui keegi, kellest ma tegelikult hoolin, mind ühtäkki eemaldaks, aga samas - milleks siis telefonid, e-mailid ja EestiPostid on? Eks!

    VastaKustuta
  2. Ma arvan ka, et päris heade ja omade sõpradega suhtled sa teisi kanaleid kasutades ja pärast nende suhteliselt tundmatute ja TÜÜTUTE inimeste listist ära kustutamist on kuidagi palju kergem ja parem olla küll! Nagu oleks garderoobis või kapis suurpuhastuse teinud. Korraga on ruumi ja õhku!! Ja segadus ei häiri enam.

    Nendest umbes kolm on mind tagasi lisanud, arusaadav muidugi, kui sul on juba 879 sõpra ja järsku kustutab sind keegi ära ja sul jääb vaid 878, siis loogiline, et pead kaotust mingit moodi korvama. Sain ühe kurja kirja ka: et ma olen ära tõusnud Austraalias elades :D

    Inimesed võtavad seda Facebooki ja sealt kustutamise asja liiga tõsiselt. Minu meelest palju hullem on see, kui su tuttav tänaval kohates pilgu eemale pöörab, et ei peaks sulle tere ütlema! Oh, seda juhtus vanasti Tartu peal pidevalt. Siin Austraalias kohates tänaval pangatöötajat, kes sulle paar nädalat tagasi uue pangakaardi tegi, küsib ta sinu nägu mäletades "How's it going?" ja ei mingil piinlikkust ja valehäbi :)

    VastaKustuta
  3. Mul on tegelikult kahju, et inimesed seda kustutamist nii isiklikult võtavad. Et ma nagu ei tahaks nende sõber olla. Mis jutt! Kas Facebook teeb siis inimesi sõpradeks?

    Käisime jõulude ajal Tartus kinos ja oma seanssi oodates tulid vastu äsja filmi vaadanud inimesed. Teiste seas oli üks naisterahvas, kes käis minu koolis (kuni 10kl) ja on minust kaks aastat vanem. Ma pole temaga kunagi vist rääkinud, ainult nägu on meeles. Ja kujutad ette, ta ütles mulle "Tere!" Ka ilma igasuguse Facebookita. Ma ei tea ta nimegi... See oli nii armas kuidagi! Vot selliseid kohtumisi võiks rohkem olla. Ja ka seda, et siis oleks aega rääkida ning teemaks ei oleks a la "Olen su pilte vaadanud Facebookis" või et "Vaatasin Facebookist, et sul on..."

    Aga sa oled siiani teine inimene, kes minu tuttavatest on nii teinud ja sarnaselt mõtleb... Ehk on need ajad veel ees :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust