Otse põhisisu juurde

Facebooki sõprade kustutamise päev

Kuskilt naisteajakirjast lugesin, et 17.november on maailmas lisaks minu sünnipäevale tuntud ka kui "Unfriend" päevana.  Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga võtsin sellest osa! 

Olen kaalunud enda ära kustutamist, uue konto tegemist ja vaid teatud inimeste tegevustesse pühendamist, kunagi ei julgenud mõelda, et ma lihtsalt lampi mõned inimesed "ära kustutan". See tundus, kuidagi liiga ekstreemne ja radikaalne. Solvuvad ju! Jagasin inimesed rühmadesse, sellistesse, kellelt ei taha midagi kunagi kuulda ja sellistesse, kes ei tohiks kunagi minu asju näha. Mõtlesin, et see lahendas probleemi...

Selge on see, et eemal elades on Facebook heaks vahendiks, kuidas näha, mis teisel pool maakera toimub. Facebook ei saa muidugi olla ainus kanal, mille kaudu sõpradega ühendud. Aga sellise "What's up, mate" ülesande täidab FB ilusti ära. 

Probleemiks on see, et inimesed hakkavad piiramatut keskkonda kuritarvitama, jagades igasugust saasta, viiruseid, pornograafiat, Postimehe jms kõikidele nähtavaid pealehe uudiseid. Vahepeal meenutas minu uudisvoog kolkalinna avaliku tualetti: teate küll, häda on sinna kord elus igaüht sundinud, väike auk keset betoonpõrandat, sitta lademetes aastast 1985, kasutatud tampoonid ja paber, seina peale "pruuni" värviga kirjutatud, kuidas keegi samast külast on lits ja/või varas. Ja kusjuures, see odava Hiina saasta jagamis-ja saamishimu on millegi pärast iseloomulik ainult eestlastele. 

Isegi, kui keegi on vahepeal abiellunud, elukohta vahetanud, kuskile reisinud ja lapse saanud, jäävad sellised uudised voos tihtipeale tahaplaanile ja märkamata, sest umbes 20 niigi ära blokeeritud inimest (nende uuendusi jms) jagavad sama reklaami ja kuna see jagatus on nii populaarne, siis seda on kogu Facebook täis. Ma tean, et sa saad uuendusi nii öelda "maha keerata", aga milleks pikendada suhet, mis on nagu nii viljatu, te pole alates põhikoolist ühtegi sõna vahetanud, teid ei huvita teie tähtpäevad, tegemised. Mingi numbri pärast?  Sa oled mu sõber number 567.  

Nii ma siis istusin 17.novembri eelsetel päevadel arvuti taha ja kustutasin iga päev umbes 50 inimest ära. Kokku hoobiga, pikemalt mõtlemata umbes 150 inimese kanti. 

Ma ei saa endast muidugi aru, miks ma teatud inimesed üldse aktsepteerinud olen? Sa oled Norra ehitaja, kes kirjutab koguaeg, et tal on jälle räige pohmakas, sa oled meeleheitel koduperenaine, kes jagab pidevalt kartulipudrust tehtud pilte. Uskumatu, SA said lapse, sind peab selle eest koguaeg kummardama ja tänama ja su laps on tõesti iga päev erineva näoga. 
Ja kogu see ketikirjandus, kui sa täna üles ärkad, järelikult oled elus. Jaga seda viiekümne viie inimesega ja sa ärkad homme ka. 

Mul ei ole aega, et seda kõike sorteerida, et olulised sündmused ja huvitavad ütlemised üles leida. Forbesest lugesin, et: "The English anthropologist an expert on real-world social networks — and the champion of the Dunbar number posits that regardless of whether we live in huts or skyscrapers, we can hold at most 150 people in our active social circle."

Tõenäoliselt saab seda "arvu" veel vähemalt poole võrra vähendada ja kunagi võtan ka edaspidised kärpimised ette. Mõni inimene on kirjutanud, et ta on mind mitu korda sõbraks lisanud, aga millegi pärast "kustun" tema nimekirjast pidevalt ära. Ja mõni on ärakustutamist väga traagiliselt ja isiklikult võtnud. 

Siin mõned näpunäited, mis inimesi võiks/peaks enda nimekirjast ära kustutama: 










Kommentaarid

  1. Mõnus lugemine. Justkui pai minu kõrvadele (silmadele ikka, aga vanarahvas pidas kõrvu etemaks).

    Täna oli huvitav kogemus. Üks (väga armas) koer kadus Kuressaares ära ja kohalikud hakkasid seda jagama. Oleksin äärepealt sama teinud (kohalik värk ikkagi), aga klikkisin enne pildile, et kes on koera kasvatajad. Pildi juures siis pererahvas kirjutab, et koerake on tagasi kodus. Minu seinal aga jagatakse pilti edasi. Siit siis järeldus, et inimesed ei vaatagi asja sisu, vaid jagavad millegi välise järgi.

    Oleksin äärepealt eksperimenteerima hakanud, aga õnneks pole aega nii palju :D

    Tundsin ka pärast "puhastamist" tohutut kergendust. Muidugi oleks kurb, kui keegi, kellest ma tegelikult hoolin, mind ühtäkki eemaldaks, aga samas - milleks siis telefonid, e-mailid ja EestiPostid on? Eks!

    VastaKustuta
  2. Ma arvan ka, et päris heade ja omade sõpradega suhtled sa teisi kanaleid kasutades ja pärast nende suhteliselt tundmatute ja TÜÜTUTE inimeste listist ära kustutamist on kuidagi palju kergem ja parem olla küll! Nagu oleks garderoobis või kapis suurpuhastuse teinud. Korraga on ruumi ja õhku!! Ja segadus ei häiri enam.

    Nendest umbes kolm on mind tagasi lisanud, arusaadav muidugi, kui sul on juba 879 sõpra ja järsku kustutab sind keegi ära ja sul jääb vaid 878, siis loogiline, et pead kaotust mingit moodi korvama. Sain ühe kurja kirja ka: et ma olen ära tõusnud Austraalias elades :D

    Inimesed võtavad seda Facebooki ja sealt kustutamise asja liiga tõsiselt. Minu meelest palju hullem on see, kui su tuttav tänaval kohates pilgu eemale pöörab, et ei peaks sulle tere ütlema! Oh, seda juhtus vanasti Tartu peal pidevalt. Siin Austraalias kohates tänaval pangatöötajat, kes sulle paar nädalat tagasi uue pangakaardi tegi, küsib ta sinu nägu mäletades "How's it going?" ja ei mingil piinlikkust ja valehäbi :)

    VastaKustuta
  3. Mul on tegelikult kahju, et inimesed seda kustutamist nii isiklikult võtavad. Et ma nagu ei tahaks nende sõber olla. Mis jutt! Kas Facebook teeb siis inimesi sõpradeks?

    Käisime jõulude ajal Tartus kinos ja oma seanssi oodates tulid vastu äsja filmi vaadanud inimesed. Teiste seas oli üks naisterahvas, kes käis minu koolis (kuni 10kl) ja on minust kaks aastat vanem. Ma pole temaga kunagi vist rääkinud, ainult nägu on meeles. Ja kujutad ette, ta ütles mulle "Tere!" Ka ilma igasuguse Facebookita. Ma ei tea ta nimegi... See oli nii armas kuidagi! Vot selliseid kohtumisi võiks rohkem olla. Ja ka seda, et siis oleks aega rääkida ning teemaks ei oleks a la "Olen su pilte vaadanud Facebookis" või et "Vaatasin Facebookist, et sul on..."

    Aga sa oled siiani teine inimene, kes minu tuttavatest on nii teinud ja sarnaselt mõtleb... Ehk on need ajad veel ees :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Tai puuviljade valikust: rambutanid, mangustanid ja muud pudulojused

Eraldi peatüki otsustasin pühendada Tai puuviljadele, sest need väärivad kajastamist. Keskmiselt värskete puuviljade turult võib leida muuhulgas ka selliseid Eestis tuntud puuvilju nagu: banaan, arbuus, mango, kiivi, papaia, ananass, mandariin, pomelo,viinamari, õun (viimased tunduvad neil sisse imporditud, sest igal pool, kus õunu müüakse, on nad sellistes ümbristes ja karpides nagu oleks kuskilt mujalt sisse toodud). Need teada tuntud puuviljad moodustavad kõigest valikust heal juhul ühe kolmandiku. Ülejäänud on: rambutanid,mangustanid, longanid, duurianid, guajaavid, noinad, lam-jaid, Tai kiivid ja muud taolised puuviljad, mida me nägime esimest korda elus. Maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Reisi alguses eksperimenteerisime puuviljadega päris tihti, ostsime seda ja toda, kolmandat ja neljandat, kulutades puuviljade peale (mis meeste meelest pole mingi toit!) sajad bahtid. Kui hotelli jõudsime ja puuviljad ära maitsesime, veendusime, et jääme siiski klassikaliste puuviljade ...

Tutvumine maailma suurimate roomajatega

Siiani olime soolavee krokodille (Crocodylus porosus) näinud vaid muuseumis topise ning looduspargis akvaariumisse pistetud kujul. Kolmapäeval otsustasime nende kurikuulsate elukatega lähemalt tutvuda ja sõitsime Darwinist välja Adelaide Riverile. Seal pakub mitu erinevat ettevõtet niinimetatud hüppavate krokodillide kruiise. Turistikas küll, aga tundus parim viis nende olendite nägemiseks vabas looduses. Soolavee krokodillid on maailma suurimad roomajad. Isasloomad võivad kasvada rohkem, kui 6 meetri pikkuseks ning kaaluda üle 1200 kg. Suurim mõõdetud emasloom on 4,2 meetri pikkune. Soolavee krokodillide populatsioon on küll ohustatud või ka juba hävinud Kagu-Aasia riikides ja Indias, kuid Põhja-Austraalia ja Paapua Uus- Guinea aladel see liik ohustatud ei ole.  Oletatavasti elab Austraalia rannikualal, Broomeist kuni Queenslandini enam kui 100 000 täiskasvanud isendit. Wet seasoni ehk vihmaperioodil liiguvad krokodillid jõgesid ja ojasid mööda sisemaale ja neid võib kohata mer...