Otse põhisisu juurde

Lemmikutest loomadest. Kolmas osa.

Kui Eestis maal elades tulid koerad ja kassid kuidagi märkamatult meie majja: kellelgi oli kutsikas ära anda või naabrimehe kassil sündisid just kassipojad ning neid oli vaja küla peal laiali jagada, ütle ainult, mis vanuses looma tahad saada, pakkumisi on aasta läbi küllaga: täpilised, triibulised, poisid ja tüdrukud, lontis kõrvadega ja lühikeste sabadega. 

Austraalias selline viis ilmselt ei tööta ja ma pole väga kuulnud, et keegi tasuta kutsikaid jagaks. Pigem antakse ära nii öelda "kasutatud" ja täiskasvanuks saanud koeri. 

Ma mäletan, kui olin umbes 9-aastane ja või midagi sinnakanti ning meie koeral sündisid kutsikad, kes õnneks määrati erinevatele inimestele laiali. Jalutasime õega kutsikas süles tema uue kodu poole ja enne lahkumist ütles vanaisa meile, et me kindlasti kasvõi mõned sendid kutsika eest küsiksime (väidetavalt ei pidanud me küsima, sest sellest kombest olid kõik vanad setud teadlikud ja järgisid seda rangelt), sest sümboolse summa andmine looma eest pidi tema uues kodus pikka iga ja head tervist garanteerima. 

Kutsikas, kelle oma tuttavatele viisime oli küll tavaline krants, kuid saime tema eest uutelt omanikelt tolle aja kohta ulmelise summa. Viis krooni või midagi sellist? Vanaisa soovitas koera eest kümme senti küsida. Noh, uskumuse tõttu ja mitte ärilistel eesmärkidel. 

Kui ma nüüd siinsetes loomapoodides ringi olen käinud ning samasuguseid krantse, keda pea 20 aastat tagasi ühele perele viisime, puurides ja akvaariumites näen, SELLISED HINNASILDID küljes, tekib peas mitmeid küsimusi. Lugedes lemmikloomade teemalisi artikleid ja sirvides fakte võib öelda, et Austraalias on praegu väga räige lemmiklooma ostubuum. Nõudlus on mitmeid kordi suurem kui pakkumine. Ega siin pole koguaeg nii olnud, et keskmine tavaline paberiteta koer maksab 800-2000 dollarit! 

Üks artikkel ütles selgelt, et veel kakskümmend aastat tagasi sai ka Austraalias koeri tasuta- tuttavatelt või naabrimehelt, kuulutuste kaudu. Sama koer, mis tol ajal võis maksimaalselt 50 dollarit maksta, maksab nüüd 1500 dollarit ning hind rebib jätkuvalt ülespoole. Nüüd tahavad inimesed isegi oma koerte teise kodusse ümber paigutamise eest raha saada. 
Tundub, et ka siinpool maakera toimivad setude uskumised :) 

Muidu poleks ehk vigagi kuna vabaturumajanduslikes tingimustes paneb hinna paika nõudlus. Müüja võib küsida ükskõik kui palju seni kuni on ostjaid. Problemaatiliseks kisub teema sellest aspektist, et suurest nõudlusest tingituna on tekkinud teatud kiht inimesi, kes kohtlevad loomi ebahumaanselt ning petavad sinisilmseid ostjaid... Kust need kutsikad tulevad? Kui terved nad on? Mis tingimustes on nende vanemad? 

Need 200-pealised koerafarmid, kes kasvatavad kõiksuguseid ristsugutisi ebanormaalsetes tingimustes ning müüvad neid loomapoodides hirmkalli uue ja parema tõu pähe. Tavaline stsenaarium on see, et selline kutsikas sureb mõne kuu pärast mõnda tõsisesse haigusesse või hullemal juhul vaevavad rasked komplikatsioonid teda terve ülejäänud elu. 

Kas te olete kunagi sellisest koeratõust kuulnud nagu labradoodle?

Ma ei olnud. Eriti. Minu teada pole seda ka ametlikuks koeratõuks tunnustatud. Labradoodle on labrador retriiveri ja minipuudli segu ja ühest mitmest "disainitõust" ehk disainkoerast, millega kõiksugused šarlatanid raha teevad. Loomapoodides võib sellise looma osta 1500 dollariga ja esimest korda oli labradoodle disainitud üsna õilsal eesmärgil 80-ndatel: allergiavabaks juhtkoeraks. 

Öeldakse, et näed, labradoodl ja küsitakse 1500 dollarit "erilise, moodsa, uue ja parema" eest ning siis selgub, et tegemist on viiekümne viiendat põlvkonda labradoodlega ehk kutsika üks vanem oli küll labrador, teine labradoodle (kes oli omakorda kahe labradoodle segu, üldsegi mitte labradori ja puudli segu).

Seda nähtust nimetatakse ka "krantsi rebrändiks". Ebapopulaarsele ja tavalisele sisule pannakse uus pakend ning nimi ning hakatakse suure haibiga müüma, kui unikaalset enneolematut looma. 

Nüüd reklaamitakse labradoodlet, kui puudlist ning labrador retriiverist kõiki paremaid omadusi saanud koera, kellel pole vanematele sarnaseid geneetilisi vigu, kes on tugevama tervise ja palju intelligentsemad.

Kui me eile ühte loomapoodi sisse astusime, nägime müügil üsna kallihinnalisi järgmisi uusi disanitõugusid:

spoodled
schnoodled
moodled
labradoodled

Mis asjad? Ja ei ühtegi tavalist vanakooli koera! 

Me ei otsi endale paberitega siniverelist tõukoera, ärge saage valesti aru, tahaksime lihtsat tavalist ja tervet sõpra. Aga kust saab? Keda usaldada? Kui palju maksta?

Ennegi on külakrantsid oma intelligentsust tõestanud ja üleöö kangelasteks saanud. Näiteks: oma 15 aastat tagasi läks isa kahe jahikoeraga jahile, metssea jahile. Muidu need kaks koera olid kõvad jahikoerad, mõeldud küll vähe teistsugusema jahi jaoks, aga siiski... 
Kui metssead söödaplatsile välja ilmusid, panid kutsad sabad jalgade vahele ja pugesid peitu.

Siit tuli tolle õhtu kangelanna: kuurist välja pääsenud emane krants, kes hiilis teiste järel ja oli nii erutunud jahile pääsemisest, et jooksis üsna suure hooga metsseakarja külge ning ajas selle iga ilmakaare suunas laiali. Koera enda suurus ei saanud olla määravaks faktoriks, mis jahi õnnestumisele kaasa aitas, sest ta oli päris pisike koer, paksuke, sarnanes oma kujult ümberlükatud silindrile. Ta vist lihtsalt hirmutas oma entusiasmiga metsseakarja segaseks ning jooksutas sellega ühe sigadest otse jahimehe poole. 

Kommentaarid

  1. Lihtsam oleks teile siit Eestist üks kutsikas teele panna. Siin sellistest puudu ei ole - eriti lahked on inimesed Facebookis! Aga jah, kuigi ka Eestis on tõukoerad kallid, siis selliste hindadeni me (veel) ei küündi. Jube, kui lemmikloomad äriideeks muutuvad. Kutsikafarmid teevad kurvaks.

    VastaKustuta
  2. Tere Viktoria!

    Väga vahva lugeda Sinu lugusid lemmiklooma otsingutest:)

    Me ise tegime selle saaga läbi eelmine aasta, kui otsustasime ka koera võtta.
    Teadsime kohe, et tahaks võtta varjupaigast, aidates mõnel hyljatud neljajalgsel taas kodu leida.

    Läksime siis uljalt siia Perthi Shenton Parki otsusega, et õhtuks on meil uus pereliige juures, aga paari tunni järel tulime sealt tyhjade kätega tagasi. Peale 8 lehekyljelise ankeedi täitmist suunati meid yhe personaliliikme juurde intervjuule, mille tulemusena meile teatati, et tegelikult me ei kvalifitseerugi nende perede hulka, kellele koeri antakse. Ja seda selle tôttu, et:
    * mõlemad käivad täiskohaga tööl ehk kes siis päeval koeraga tegeleb!!!!
    * väike 2-aastane laps, kes kindlasti koera elu kohe põrguks muudab!!!!
    * eelnevalt pole koera omanud ja seega puuduvad vajalikud oskused selleks!!!!

    Paari koera ikka näidati kaugelt, aga ei lastud isegi neid patsutada, sest meile nad nagunii ei sobiks.... Meie hommikune suur koera koju toomise ärevus oli õhtuks asendunud hoopis täieliku läbikukkuja tundega - isegi varjupaiga koera omanikuks me ei kõlba....

    Mõne nädala pärast võtsime uuesti julguse rinndu ja läksime järgmisesse varjupaika ning seal õnneks ei mingeid ankeete ega intervjuusid:) Hakati kohe otsima, milline meile sobiks ja lasti ka koer välja, et näha, mida ta meie poisipõnnist arvab. Kuna teadsime kohe, et see ongi SEE koer, siis pool tundi hiljem vormistasime paberid ja maksime $300 dollarit ning olimegi õnnelikud koeraomanikud!

    Aasta hiljem on temast saanud meie täieõiguslik pereliige, kes ka meie pojale suurepärane mängukaaslane. Ei jõua ära imestada meie õnne, et leidsime varjupaigast omale sellise vahva kaaslase!

    Aga teile edu otsingutel- loodetavasti varsti selle õige omale ka leiate:)

    VastaKustuta
  3. Ma tean, ma tunnen sama. Need kutsikafarmid on väga jõledad ettevõtmised ja paljudes lemmikloomi müüvates poodides tulevad elukad just taolistest asutustest. Sellepärast ma isegi ei mõtle kuskilt loomapoest endale sõpra osta.

    Mõtlesime ise ka Eestist koera hankimise peale, aga see oleks koerale väga stressirohke ja meie rahakotile liiga kulukas. Ühtede heade sõprade tuttav oli vist kunagi Singapurist oma koera Austraaliasse toonud, kõigepealt pikk karantiinis olemise aeg ja tuhanded dollarid koera toomiseks. Kas mitte 7000 dollarit läks kogu see lõbu? Ja see oli Singapurist, mitte teiselt poolt maakera (loe: Eestist) Austraaliasse koera toomine :)

    Ma ei ole veel väga varjupaika sattunud ja ei kujuta ette, kuidas see asi seal käib. Kas nad tahavad sinult soovitajaid ka? Arusaadav muidugi, et nad nii põhjalikke analüüse teevad, siin alles eelmine nädal üks kohalik asiaat peksis oma väikese koera surnuks, sest koer haukus. Haiged värdjaid leidub muidugi igal pool ja igas inimeses ei tohiks tonti kahtlustada. Mis tõugu koer teil, Merle, muidu on? Ma olen vaadanud varjupaikade veebilehekülgedel ringi ja seal ikka enamasti suured koerad. Me tahaks Jack Russellit või taksikoerapoega :)

    Suured tänud kogemuse jagamise eest, oskame nüüd veidi arvestada sellega, millega sel raskel teekonnal kokku võib puutuda :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust