Otse põhisisu juurde

I osa sellest, mis mulle Austraalias elades meeldib: austraallased ise

Ma ei mäleta, kas olen juba sellises stiilis lühiesseesid kirjutanud või on see minu esimene.  Tahaksin algust teha "Austraalia meeldivate asjadega/sündmuste/lahenduste/võimaluste" kirjeldamissarjaga, et ajapikku selgitada, miks see on üks parimaid ja elamisväärsemaid riike maailmas. Ja olla natuke opositsiooniks kõikidele nendele virisevatele immigrantidele, Eesti meedias avaldatavatele kibedatele ebaõnne tekstidele ja krooniliselt kõikjal ennast õnnetuna tundvatele inimestele, kes peavad asjaolude sunnil Austraalias elama. Omaette eesmärk oleks ka lisaks igapäevaste tegutsemiste, olukordade kirjeldamistele pakkuda midagi sügavamat. Toitvamat. Stiilis, näed, see... on väga hea! Ja see mulle meeldib. Issand, algus ja eesmärgid said nüüd küll grandioossed. Peaasi, et sisu välja veaks. 

Esimene asi pole kahjuks kuidagi mõõdetav ega seda ei saa isegi purki panna, et teistega jagada. Igaühel on muidugi omad kogemused ja kindlasti on minu kirjeldusele vastandlikke näiteid, aga pean ütlema, et siinne soe kliima, hea elu ning olud on suuremast osast immigrantidest voolinud ühe huvitava ja elurõõmsa rahvuse - austraallase. Ma ei ülista austraallasi, neil on omad vead ja head, aga huvitav on vaadata, kuidas kasvõi alles viiskümmend aastat tagasi Austraaliasse tulnud poola, inglise ja hiina sisserändajatest on saanud ühiseid põhimõtteid, väärtusi ja elustiili hindav rahvus. Siin on täiesti tavaline vaatepilt see, et näed reede õhtul Ida-Euroopa söögikohas Aasia juurtega austraallasi õhtustamas. Või kui suhtled tööalaselt asiaadiga ja selle käigus selgub, et koostööpartner on nii keeletaseme kui ka vaadete poolest rohkem "austraallane" kui mõni valgenahaline. 

Seega, igat kasvu, erinevate oskuste ja ametitega, nahavärviga, kuid ühisosana demokraatlikke väärtusi austavad sisserändajad on kohati isegi rohkem teretulnud, kui omaenda päritolumaal. Paljud natsionalistid väidaksid selle peale, et kogu selles rahvaste Paablis kaob sinu omapära ära, häguneb erinevate rahvuste kultuur, aga ma pigem vaatan seda, et oma kommete, traditsioonidega ja personaalsete veidrate lähenemistega annan sellele maistvale supipotile midagi omalt poolt lisaks. Illustratsiooniks võiks öelda erinevate maitseainete kasutamist söökide tegemisel. Kui kasutad harjumuspärast soola ja pipart, siis kipub asi küll traditsionaalseks, kuid igavaks jääma, kui paned natuke igast ühest, oskuslikult ja ühegi maitseainega liialdamata, saab suure tõenäosusega sellest väga maitsev roog. Seega, kui ükski "maitseaine" roas ei domineeri, võib katsetamise teel leida ühe stabiilse ja eksootilise tasakaalu. 

Huvitav on see, et kui ma Eestis elasin, siis pidasin austraallasi kuidagi pool- või täisinglasteks, austraallasi õppima tundes selgus, et nad on inglastest päris kaugel. Nüüd ma ütleksin, et austraallased on austraallased ja inglased on inglased. Mis sest, et esimesed austraallased olid eelkõige Suubritannia saarelt väljarännanud inimesed ja nende järglased! 
Siinkohal väike kõrvalepõige sõjajärgsetesse promo klippidesse, kuidas inglasi Austraaliasse meelitati:







Nüüd siis sellest, mida ma selles postituses välja tahan tuua. Austraallased on väga avatud rahvas, kohati võib neile pahaks panna, et nad muretsevad homse pärast liiga vähe, raiskavad elu ja raha, on naiivsed ja kohati lapselikult ausad, häda korral ja ka niisama silmakirjalikult ja peaaegu eranditult viisakad, mis sest, et nad mõnikord seda üldse ei tahaks olla või nad ei tunne "et peaks viisakas olema". Tõsimeelsele tinaraske sajandite pikkuse kannatuskoormaga eestlasele on siin riigis väga raske hakkama saada, sest iga kord kui tahaks morn ja tujutu olla, tulevad jälle need nõmedad kohalikud elunautlejad sind häirima ja küsima, kuidas läheb. 

"No, mu vanavanavanaisa kündis oma kehaga tervelt seitsmepealise perekonna põllu ära, kuidas ma siis ennast nüüd peaksin tundma, kui poest ja mitte oma kodumaal toitu ostan? Mulle polegi midagi kannatada jäetud." 

Mulle aga meeldib, et kui sa austraallasi tundma õpid ja neid endale lähemale lased, siis nad on väga avatud, tutvustavad täiesti nimepidi oma suurimaid luukeresid, mida nad kapis hoiavad ja probleemide korral ei tee "mul on kõik hästi, ma ei vaja sinu abi" nägu. Paralleeliks tooksin mõne lähedase Eesti sõbra, kellega peab ikka väga palju viina koos võtma, päevade viisi masseerima, et ta sulle ennast avaks, tundeid välja näitaks või millegi puhul komplimendi teeks. 

Ma pean seda teatud inimtüübi (loe: eestlaste) puhul täiesti normaalseks nähtuseks, et inimesed on külmad, tuimad ja kinnised. Ju on neile liiga palju kannatusi kannatada jäetud, maailm on nii ebaõiglane ja kuri paik, ja kusjuures üllatus-üllatus, kuigi teise keskkonda kolides ja seal püsivalt elades (Austraalias) peab eestlane ennast soojaks ja sõbralikuks Austraalia inimeseks, kuid tegelikkuses ollakse ise täpselt sama soojad nagu Antarktika küljest lahti rebinud triiviv jäämägi. Mõned austraallased on meie Eesti tuttavate kohta küsinud, et kas nad on autistid. Me oleme selle peale naerma hakanud ja vastanud, ei, nad on lihtsalt tavalised eestlased. 

Kui nüüd austraallaste juurde tagasi tulla, siis ma hindan seda, et kui sa neid rohkem tundma õpid, siis nad on ausad ja avameelsed. Palju lihtsam koos töötada, väljas käia, sõbruneda ja külla kutsuda/ise külas käia. Mul on näiteks paar inimest Melbournes, kellega saime koos töötades väga lähedasteks ja suhtleme siiamaani. Vahetades kord kuus kirju, saad neilt rohkem infot, kui mõnelt Eesti sõbralt terve eluea jooksul. Selline aus suhtlus, kus sind usaldatakse, teatakse sinu siirast huvist ning headest kavatsustest. 

Minu üks endine töökaaslane Perthist, kellega töötasime vist ainult paar kuud koos ja pole enamvähem aasta aega suhelnud, kirjutas mulle nii põhjaliku kirja oma viljastatud munaraku mitte kinnitumisest õigesse kohta, sellise emotsionaalse ja siira pettumuse kirjeldusega kirja ning pidin ennast taltsutama, et mitte nutma puhkeda. Niimoodi elasin talle kaasa. 

Kui nüüd kokku võtta, mis mulle esimeses postituses austraallaste juures meeldib, on see, et nad on lapsikult ausad, siirad ja emotsionaalsed inimesed, kes ei karda oma nõrkusi ja emotsioone, huvi sinu vastu välja näidata, kartes tundliku informatsiooni lekkimist ja kellegi poolt kuritarvitamist või haiget saamist. 


Kommentaarid

  1. Kirjutasin pika jutu ja rumal ei salvestanud seda, nii et pikk kommentaar kadus ei tea kuhu sest lehekülg läks errorisse.

    Tahtsin öelda, et sain kõhutäie naerda kui lugesin su postitust. Eriti mis puudutas jääkamakaid ja autiste. Samas aga pole üldse nii naljakas. Kui Eestis veel elasin siis oli nagu normaalne olla selline, kõik olid ja nii elu käiski. Tavaline eestlane nagu kirjutasid. Nüüd aga uues riigis tuleb vahel ikka tundetu topise tunne peale küll. Eestlase jaoks on ikka väga imelik kui iga inimene, kellega kohtud tuleb ja sind põskedele musutama kukub. Väga räige privaattsooni tikkumine ma ütleks. Ja nad on nii rõõmsad ja pidevalt on baila baila :D Samas olen aga kindel, et uues keskkonnas, rõõmsas, muretumas, inimesi rohkem väärtustavas keskkonnas on võimalik muutuda. Ma tahaks vähemalt loota. Kasvõi iseenda pärast.
    No esimesed sammud on igatahes tehtud...põsemuside eest ma enam ära ei jookse ja hüppan juba ise ligi kui kedagi näen :D

    Ps. Eelmist lugu tahtsin aga kommenteerida sellega, et ka mind hullult häirib see loomadega issitamine ja emmetamine ja veel üks asi ei meeldi...kui beebisid tibudeks kutsutakse. Ok kord..kannatab ära, aga 5 lause sees 6 tibu on juba palju .
    Edu sulle!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tahtlikult küll nalja ei tahtnud teha, aga kui sõnastus nalja pakub, siis on hea!! Nalja peab ju ka saama :)

      No, eks me kõik arvame, et mujale kolides võtame mingid kombeks omaks ja oleme rohkem "kohalike moodi", tegelikkus aga näitab seda, et eriti kinnine rahvus eestlased suhtlevad ainult oma rahvuskaaslastega, on kinnised ja raskesti ligipääsetavad, umbes nagu vietnamlased elades oma kommuunides väljaspool Vietnami. Kõige hullem on veel see, et noored tulijad, rändurid ja seiklushimulised inimesed, kes juba kord kodumaa pinnalt jalga lasknud, tulevad siia ja teisel päeval küsivad, kus eestlased elavad ja kas nendega oleks võimalik kokku saada??! Mida sa nendest eestlastest Austraalias taga ajad! Mugavustsoonist peab ikka välja tulema ja laskma endale maailma ligi, kui sa juba ükskord maailma peale sattunud oled.

      Minu poolt muidugi oli see labastamine ja üldistamine, üsna pealiskaudne, on väga palju erandeid ja sooje inimesi...Tegelikult peab suutma enda sisse ka aeg-ajalt vaadata ja enda üle naerda. Ega me siis oma kaaslasega teistsugused pole kui keskmine rahvusesindaja! :)

      Suured tänud edu eest :) Nagu ma aru saan, siis sinu puhul on tegemist Prantsusmaale seigelnud naisega, kes ei läinud sinna aga mitte üksinda vaid kogu perega? Kuidas prantslased "sobivad"?

      Kustuta
    2. Tegelt nagu ma ka ütlesin, ei olegi naljakas kokkuvõttes. Just sellised eestlased ongi tihtipeale:D

      Ja minu sobimistest prantslastega ja sisse elamisest saab lugeda minu blogis: www.seitsmemaajameretaha.blogspot.fr

      Kustuta
  2. Sama asi on ka reisi foorumites silma jäänud. Kuhugi välismaale minnes uuritakse, et kes veel antud riiki läheb sel ajal ja äkki võiks koos midagi ette võtta. Päris naljakas, et inimesed otsivad oma rahvuskaaslaste lähedust kusagil kaugel maal, kuigi kodumaal olles tambitakse teineteist mutta:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellest pole ma ka aru saanud, reisimine on isegi oma parimate sõpradega üks väljakutsuv tegevus ja ettevõtmine - inimestel on erinevad huvid, režiimid, prioriteedid, mida näha ja teha tahaks - rääkimata veel võhivõõraste inimestega koos "millegi" tegemisest ja kuskile reisimisest-minemisest. Ma ei kujuta ette, kui ma peaks endale reisikaaslast/peokaaslast interneti teel otsima. Püha müristus!

      Meile ikka tihtipeale kirjutatakse selle blogi kaudu, et tahaks kokku saada ja kohvi juua jms, aga mingid valikud peab tegema ja oma vaba aja kulutamine inimese peale, keda sa ei tunne ja tõenäoliselt pärast seda kohtumist enam kunagi ei näe... Ma ei tea, kas ikka on väga vaja? Seega, sellest "oled eestlane, saame kokku" fenomenist ma ka ei saa aru :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust