Otse põhisisu juurde

Kuu aega neljajalgse sõbraga, kes ei oska inimkeelt

Ma võiksin juba sellise šabloonalguse kirjutada, millega saaks igat postitust alustada: kuidas mul pole blogi kirjutamiseks aega jagunud, aga kuidas ma vahepeal pean ikkagi oma kirjapinge kuskile välja elama. Raske on vahepealset mööda lennanud aega meenutada ning õigesse kastmesse panna.

Kui ma võtaksin kokku esimese kuu aega Jack Russelli kutsika seltsis, siis julgelt võiks öelda, et see on omakorda jagunenud kaheks perioodiks: karmi kasvatuse ja leebe kasvatusmetoodika proovimiseks. Siiras ja aus olles, võib tunnistada ka seda, et väike elukas, kes alles kaks nädalat tagasi hakkas kaalu peale astudes kaalunumbrit näitama, hakkas vahepeal psühholoogiliselt ja füüsiliselt meiega manipuleerima ja üldiselt koerana perse minema. Ise olime muidugi süüdi. Minu meelest ongi kõikides loomade käitumishäiretes omanikud süüdi. Stiilis, paneme selle koera magama, sest ta haugub koguaeg või uuristab minu muru. Daa, ise oled tropp, et pole koeraga tegelenud ja teda kasvatanud!


Nunnu ühekulmne elukas, kelle lõugade tugevus paneb mõnikord imestama. 
"Otsa nunnukene, sa oled terve päev üksinda kodus olnud, mis sa arvad ühest kuivatatud maksasnäkist ja kanapiimapulkadest ning kui sul ikka veel isu on, siis võid oma päristoitu ka veidike süüa." Mingi hetk olin tema nii ära hellitanud, et ta ei tahtnud isegi mingit boonussnäkki näksida, vaid üritas neid üle terve elamisse erinevatesse nurkadesse mustadeks päevadeks peita. Võimatu treenida, sest ta ei olnud nende snäkkide peale üldse maias. Pesime oma jalanõusid iga kord, kui kuskilt tulima, kõiksuguste viiruste kartuses, ei lasknud kutsikat omapead isegi meie endi aiaga piiratud tagaõuele, ei teinud kurja eristuvat häält, kui ta pahandusi korraldas. 


Arbuus on kurgi, õuna ja spinati kõrval Zaci vaieldamatu lemmik! Sõime Andresega tükeldatud arbuusi kausist, kui ühel hetkel märkasime, et koer oli selle vaibalt oma urgu ära lohistanud. 
Minu juuksed on tema lemmikuim närimisobjekt. Sellelt pildilt on selgelt näha kui sõbralik koer temast kasvamas on. 
Lõpetasime söögiga hellitamise, lahusoldud aega ei saa kompenseerida ei asjade ega toitudega. Tuli karmi kasvatuse periood, kus päevasöögiks olid kuivad krõbuskid, ei mingit ninnu -nännut õhtuti, maitsvad snäkid vaid "õigete asjade tegemise" eest. Sel ajal kui ise tööl olime, lasime kutsikal päev otsa meie aiaga piiratud tagaaias ringi luusida. Pärast igat mängu- ja jooksulainet, oodet või õhtusööki viisime koera muru peale ning ütlesime "pissile" ja kui ta murule oma hädad ära tegi, sai väikese snäki. Nüüd kui ütled pissile ja paned ta murule, teab ta väga hästi mida tegema peab. 

Sel hetkel proovisime ka väga ekstreemseid kasvatusnippe: kui kutsikas meie elutoa vaibale kogemata asju ajas, läksin mina ja ühe korra ka Andres neljakäpukile ning hakkasime suure kurja koera kombel haukuma. Et äkki siis saab aru?! Hullumaja puhvet ühesõnaga. Koer ehmatas tõenäoliselt selle peale veel teise kuseloigu vaiba peale. Ühe korra on ta meie nägemise rõõmust ennast juba täis lasknud. Ise pidi julge terjer olema. 

Nüüdseks oleme teda oma 3 kilomeetri pikkustele õhtusöögi isu tekitamisele jalutuskäikudele kaasa võtnud, alguses vingus ja tahtis sülle, nüüd kõnnib (me kõnnime, ta jookseb) 2 km vabalt ära ja oskab Andrese seljakotis olemist väärtuslikumalt hinnata. Esimest korda pidime ta sinna poolvägisi panema, nüüd hüppab suure hooga, et oma väikesi käpakesi natuke puhata saaks. Me pole õnneks talle seda 5-kilomeetrilist jooksutiiru tutvustanud...

Ja inimesed muretsevad, kas aktiivne JRT saab meie peres piisavalt ringi joosta!



Köögipõrandat peseme iga päev, sest elukas toob meie äraoleku ajal tuppa kõiksuguseid lehti, puuoksi, kuivanud maakamakaid (meil on köögis väike kassi-koerauks). See põrandapesu on aga märkimisväärne ettevõtmine: üks meist peab koeraga kuskile kaugele mängima minema, samal ajal kui teine üritab põrandat moppida. Ükskord üritasin Zaci köögi klaasukse taha jätta, tüüp seda nähes, et ma pesen põrandat, hakkas ennast nõnda vastu klaasi peksma ja ma ei saanud seda pikalt pealt vaadata - pidin teda mopi lõbusõidule sisse lubama. Aga tegelikult on päris keeruline 2,6 kilo raskuse harjaga põrandat pesta. 



Olen teda ühe korra isegi pärast jõulupuhkust vaiksel ja töövähesel reedel tööle kaasa võtnud, kus koer käitus nii korralikult ja eeskujulikult, vaid välja arvata väike intsident:  Zac lasi minu ülemuse kabineti vaibale väikese kuseloigu. Kirjutasin Andresele selle peale, et esmaspäevast pole vaja enam tööle tulla! Paarist lattu minemisest oli koer muutunud halliks ning pidime teda pärast tööpäeva korralikult nühkima, üldjuhul magas ta laua all minu jala peal ja pissis ajalehe peale. Koju jõudes muutus ta väikeseks hävitusdeemoniks. Õnneks läheme kolme nädala pärast kutsikakooli ning seal peaks eluks vajalikud kombed selgeks saama. 



Üks asi südamelt ka, mis mind natuke häirib ja kriibib. Kui me nimetame oma lemmiklooma Zaciks, hüüdnimedeks Snoop Doggy Dog, Animal, Loom, tihti ütleme talle lihtsalt Sõber, siis mõned meie tuttavad ütlevad meie kohta koeraga rääkides "emme" ja "issi", mis mind ja Andrest räigelt häirib. Mõnikord tehakse seda nii tihti ja pindakäivalt, et ma olen üsna lähedal, et öelda, et kurat küll, vaata meid, kas sa näed mõnda sarnasust? Kas ma olen koeraema moodi? Tahan ma haugun sulle natuke? Ta ei ole meie poeg ega tütar ega muu sugulane, ta on meie KOER. Sõber. PUNKT. Aga viisaka inimesena kannatame need "tiitlid" välja. Omavahel koerast rääkides ütleme tihti: oot kus Sõber läks/on. Sinna ta jääb. Koeraks, sõbraks, kaaslaseks ja ta ei täida muid vakantseid perekondlikke positsioone.  


Kommentaarid

  1. Selle viimase lõiguga olen 100% nõus!!! Mul üks tuttav võttis hiljuti jänese ja kirjutas FB, et nüüd on neil beebi kodus!!! Appi! Loomad jäägu ikkagi loomadeks!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei tea, mis värk sellega on jah, aga meid on ka veidi ärritanud emmetamine ja issitamine ja inimesed teevad seda NII tihti. Uskumatu :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust