Otse põhisisu juurde

Saarte hobid: meritähekese stiilis hüppamine ja plankimine

Ma kahtlustan, et meie naabrid kahtlustavad, et me oleme träna-narko-naabrid. 

Mitte, et ületee naabrid ise paremad oleksid: kaks vanemat naist, kolm kassi, koguaeg mingid ilusad kollased kabrioletid noorte meestega maja ees. Nende pärast ma selle kollase kabrioleti vaimustusse sattusingi, aga Andres arvab, et pere tuleviku perspektiive arvestades on täiesti ebamõistlik naisele väike mitte-midagi-mahutav kabriolett osta, kuhu ei paiguta terve nädala sööki, lapsekärusid ning koerapuuri sisse. Ma muidugi kaitsen oma põhiõigusi ja ütlen, et ta võib endale kümnekohalise bussi osta, ma oleksin enam kui õnnelik kollase katuseta auto üle. No vaatame, läbirääkimised käivad. 

Ma rääkisin töökaaslastele oma kahtlust äratavatest naabritest, verdikt elukogenud ja -näinud inimeste poolt: litsid või narkodiilerid. Mina muidugi õhtul kohe magamistoa aknast piiluma mis toimub: kas siis litsid või diilerid. Jäin haledalt kardinate vahelt piilumisega vahele. 
Hea veel, et oma pikka fotoka objektiivi detektiivitööks ei kasutanud. 

Andres pooldab pehmemat teooriat: tegemist on lesbidega, kes võitsid miljoni ja ei pea tööl käima ja kellel on palju gei sõpru. Sellest ka need fäänsid autod, noored hoolitsetud ilusad mehed nende sees. 

Noh, las nad elavad ja toimetavad. Nad on ju ikkagi väga toredad! Kui Andres üks päev oma mehaanilise muruniidukiga maja ees rohututte niitis, siis pakkusid need müstilised naabrid talle elektrilist muruniidukit. Andres pidi häbist mutiauku vajuma. 

See muru teema (kuidas selle eest hoolitsed, kui roheline see on, mis vahendeid ja niidukeid kasutad) on Austraalias väga õrn teema ja peaks seda kunagi lähemalt käsitlema, aga selleks on vaja põhjalikku ettevalmistust. Noh, et väited kellelegi haiget ei teeks. 

Miks ma kahtlustan, et meie naabrid arvavad, et me oleme träna-narko-naabrid? Iga päev nädala sees pärast väsitavat tööpäeva kella 18-18:30 vahel kuuleb meie aknast hullu tümpsu (õnneks ei näe, sest me paneme kardinad kinni), karjeid "Born this way! Jee-jee-jee" ja hüppamisi, hõikeid võõras veidras keeles "veel pool minutit, pea vastu". 

Ma pole kunagi selle peale nii mõelnud, aga see on päris ebanormaalne tegevus ja võib tekitada ümbritsevates inimestes palju küsimusi: miks nad seal niimoodi hüppavad, tantsivad ja hauguvad? 

Me üritame omal moel vanusega aeglustavat metobolismi turgutada ja sise-välisorganite rasvumist peatada, samal ajal loomakesele aktiivsust pakkuda: tantsime, kargame, ajame koera taga, teeme plankimist ja kükke sumoasendites, meritähekese hüppeid ja biitseps-triitseps harjutusi 4 kg kaaluva kutsikaga. Esimesed paar seeriat kutsale täiega meeldivad...

Nii palju veidratest perekondlikest traditsioonidest. Proovige ka õhtul koos oma abikaasaga või partneriga tööpinged muusika taktis maha raputada. Kõlab veidralt, aga töötab väga hästi. Ma tean, et tõelisele Eesti verele tundub see "mission: impossible",  eriti veel alkoholita, aga peaaegu täisvereliste eestlastena võime kinnitada, et siiski võimalik: tee alguses näiteks ainult puusadeliigutusi, võta oma partneril käest, tee kasvõi kaerjajaani stiilis hüppeid, kui ennast "Eesti asju" tehes mugavalt tunned, nädal aega hiljem kaasa käed, siis lisa kogu kompositsioonile üles-alla põrkamise :) 

Ma peaks siia vist mingi õpetliku video üles panema, eks, kui inimestel suurem huvi tekib!  

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...