Ma kahtlustan, et meie naabrid kahtlustavad, et me oleme träna-narko-naabrid.
Mitte, et ületee naabrid ise paremad oleksid: kaks vanemat naist, kolm kassi, koguaeg mingid ilusad kollased kabrioletid noorte meestega maja ees. Nende pärast ma selle kollase kabrioleti vaimustusse sattusingi, aga Andres arvab, et pere tuleviku perspektiive arvestades on täiesti ebamõistlik naisele väike mitte-midagi-mahutav kabriolett osta, kuhu ei paiguta terve nädala sööki, lapsekärusid ning koerapuuri sisse. Ma muidugi kaitsen oma põhiõigusi ja ütlen, et ta võib endale kümnekohalise bussi osta, ma oleksin enam kui õnnelik kollase katuseta auto üle. No vaatame, läbirääkimised käivad.
Ma rääkisin töökaaslastele oma kahtlust äratavatest naabritest, verdikt elukogenud ja -näinud inimeste poolt: litsid või narkodiilerid. Mina muidugi õhtul kohe magamistoa aknast piiluma mis toimub: kas siis litsid või diilerid. Jäin haledalt kardinate vahelt piilumisega vahele.
Hea veel, et oma pikka fotoka objektiivi detektiivitööks ei kasutanud.
Andres pooldab pehmemat teooriat: tegemist on lesbidega, kes võitsid miljoni ja ei pea tööl käima ja kellel on palju gei sõpru. Sellest ka need fäänsid autod, noored hoolitsetud ilusad mehed nende sees.
Noh, las nad elavad ja toimetavad. Nad on ju ikkagi väga toredad! Kui Andres üks päev oma mehaanilise muruniidukiga maja ees rohututte niitis, siis pakkusid need müstilised naabrid talle elektrilist muruniidukit. Andres pidi häbist mutiauku vajuma.
See muru teema (kuidas selle eest hoolitsed, kui roheline see on, mis vahendeid ja niidukeid kasutad) on Austraalias väga õrn teema ja peaks seda kunagi lähemalt käsitlema, aga selleks on vaja põhjalikku ettevalmistust. Noh, et väited kellelegi haiget ei teeks.
Miks ma kahtlustan, et meie naabrid arvavad, et me oleme träna-narko-naabrid? Iga päev nädala sees pärast väsitavat tööpäeva kella 18-18:30 vahel kuuleb meie aknast hullu tümpsu (õnneks ei näe, sest me paneme kardinad kinni), karjeid "Born this way! Jee-jee-jee" ja hüppamisi, hõikeid võõras veidras keeles "veel pool minutit, pea vastu".
Ma pole kunagi selle peale nii mõelnud, aga see on päris ebanormaalne tegevus ja võib tekitada ümbritsevates inimestes palju küsimusi: miks nad seal niimoodi hüppavad, tantsivad ja hauguvad?
Me üritame omal moel vanusega aeglustavat metobolismi turgutada ja sise-välisorganite rasvumist peatada, samal ajal loomakesele aktiivsust pakkuda: tantsime, kargame, ajame koera taga, teeme plankimist ja kükke sumoasendites, meritähekese hüppeid ja biitseps-triitseps harjutusi 4 kg kaaluva kutsikaga. Esimesed paar seeriat kutsale täiega meeldivad...
Nii palju veidratest perekondlikest traditsioonidest. Proovige ka õhtul koos oma abikaasaga või partneriga tööpinged muusika taktis maha raputada. Kõlab veidralt, aga töötab väga hästi. Ma tean, et tõelisele Eesti verele tundub see "mission: impossible", eriti veel alkoholita, aga peaaegu täisvereliste eestlastena võime kinnitada, et siiski võimalik: tee alguses näiteks ainult puusadeliigutusi, võta oma partneril käest, tee kasvõi kaerjajaani stiilis hüppeid, kui ennast "Eesti asju" tehes mugavalt tunned, nädal aega hiljem kaasa käed, siis lisa kogu kompositsioonile üles-alla põrkamise :)
Ma peaks siia vist mingi õpetliku video üles panema, eks, kui inimestel suurem huvi tekib!
Mitte, et ületee naabrid ise paremad oleksid: kaks vanemat naist, kolm kassi, koguaeg mingid ilusad kollased kabrioletid noorte meestega maja ees. Nende pärast ma selle kollase kabrioleti vaimustusse sattusingi, aga Andres arvab, et pere tuleviku perspektiive arvestades on täiesti ebamõistlik naisele väike mitte-midagi-mahutav kabriolett osta, kuhu ei paiguta terve nädala sööki, lapsekärusid ning koerapuuri sisse. Ma muidugi kaitsen oma põhiõigusi ja ütlen, et ta võib endale kümnekohalise bussi osta, ma oleksin enam kui õnnelik kollase katuseta auto üle. No vaatame, läbirääkimised käivad.
Ma rääkisin töökaaslastele oma kahtlust äratavatest naabritest, verdikt elukogenud ja -näinud inimeste poolt: litsid või narkodiilerid. Mina muidugi õhtul kohe magamistoa aknast piiluma mis toimub: kas siis litsid või diilerid. Jäin haledalt kardinate vahelt piilumisega vahele.
Hea veel, et oma pikka fotoka objektiivi detektiivitööks ei kasutanud.
Andres pooldab pehmemat teooriat: tegemist on lesbidega, kes võitsid miljoni ja ei pea tööl käima ja kellel on palju gei sõpru. Sellest ka need fäänsid autod, noored hoolitsetud ilusad mehed nende sees.
Noh, las nad elavad ja toimetavad. Nad on ju ikkagi väga toredad! Kui Andres üks päev oma mehaanilise muruniidukiga maja ees rohututte niitis, siis pakkusid need müstilised naabrid talle elektrilist muruniidukit. Andres pidi häbist mutiauku vajuma.
See muru teema (kuidas selle eest hoolitsed, kui roheline see on, mis vahendeid ja niidukeid kasutad) on Austraalias väga õrn teema ja peaks seda kunagi lähemalt käsitlema, aga selleks on vaja põhjalikku ettevalmistust. Noh, et väited kellelegi haiget ei teeks.
Miks ma kahtlustan, et meie naabrid arvavad, et me oleme träna-narko-naabrid? Iga päev nädala sees pärast väsitavat tööpäeva kella 18-18:30 vahel kuuleb meie aknast hullu tümpsu (õnneks ei näe, sest me paneme kardinad kinni), karjeid "Born this way! Jee-jee-jee" ja hüppamisi, hõikeid võõras veidras keeles "veel pool minutit, pea vastu".
Ma pole kunagi selle peale nii mõelnud, aga see on päris ebanormaalne tegevus ja võib tekitada ümbritsevates inimestes palju küsimusi: miks nad seal niimoodi hüppavad, tantsivad ja hauguvad?
Me üritame omal moel vanusega aeglustavat metobolismi turgutada ja sise-välisorganite rasvumist peatada, samal ajal loomakesele aktiivsust pakkuda: tantsime, kargame, ajame koera taga, teeme plankimist ja kükke sumoasendites, meritähekese hüppeid ja biitseps-triitseps harjutusi 4 kg kaaluva kutsikaga. Esimesed paar seeriat kutsale täiega meeldivad...
Nii palju veidratest perekondlikest traditsioonidest. Proovige ka õhtul koos oma abikaasaga või partneriga tööpinged muusika taktis maha raputada. Kõlab veidralt, aga töötab väga hästi. Ma tean, et tõelisele Eesti verele tundub see "mission: impossible", eriti veel alkoholita, aga peaaegu täisvereliste eestlastena võime kinnitada, et siiski võimalik: tee alguses näiteks ainult puusadeliigutusi, võta oma partneril käest, tee kasvõi kaerjajaani stiilis hüppeid, kui ennast "Eesti asju" tehes mugavalt tunned, nädal aega hiljem kaasa käed, siis lisa kogu kompositsioonile üles-alla põrkamise :)
Ma peaks siia vist mingi õpetliku video üles panema, eks, kui inimestel suurem huvi tekib!
Kommentaarid
Postita kommentaar