Traditsioonidest ja rituaalidest - mis nad on ja kes on neid väärt?

Traditsioonidest ja rituaalidest: see teema on minu vaimu juba kuid kummitanud, eriti kerkib traditsiooni, kultuuri ja sellega kaasas käivate rituaalide temaatika üles pühade ajal või kui keegi mainib niisama jutu sees, et Austraalias ta küll elada ei saaks. Eesti on Eesti kultuuri jaoks ainuõige koht! Austraalial pole nii mitme meetri paksust kultuurikihti ja selle juurde sobivaid aastasadade pikkuseid traditsioone. Mõttetu pealiskaudne kultuuritu ühiskond? 

Eriti ajab mind keema see, et mõnede silmaklappidega eestlaste meelest on traditsioonid ning kultuur "suletud purgis ja vaid kindlal territooriumil elada saavad ajas ja ruumis muutumatud organismid". Et kui sa mujal elad, siis sa pole seda "väärt" või sul pole seda "õiget Eesti kultuuri" küljes. See kultuuritus on mulle endalegi närvidele käima hakanud, igal õhtul nutan patja, kui mõttetud juurteta tegelased me oleme. Ja kui jälle seapekki hapukapsaste ning kartulitega, räimega õhtusöögiks teen, saab piinlev hing jälle mõneks ajaks rahu ja jään magama.  

Sellest kõigest lähemalt järgmises postituses. Alustuseks üldisemalt. 

Ühel täiesti suvalisel mitte midagi ütleval tööpäeval tuli meie juurde umbes minuvanune Inglise paarike, kes ehitavad Austraaliasse maja ning on hädas inglisepärase traditsionaalsete kraanide ja selle süsteemi leidmisega. Noh, et ühest kraanist tuleks külm, teisest kuum, segad endale kraanikausis paraja temperatuuriga vee ja hakkad aga sulistama või teed seda nii: 

Sellel "kahe kraani" kombel on ajalooline põhjus: Once upon a time when running water was not available inside homes, people used a basin of water to do pretty much everything. When water arrived inside private homes, there was initially no option between hot or cold, so the habit of using the same system remained. Basically the sink was filled with hot water from a kettle. When hot water was established as we know it today, which arrives through a tap, the system remained in force. So instead of using running water they would fill the sink and then complete the hygienic operations with that water. Considering this, the two taps make perfect sense. 

Kui ma rääkisin sellest paarikesest oma Inglise sõbrale ja ütlesin heas usus eeldades tema heakskiitu kuulda, et näed, ise nii noored, aga järgivad päritud traditsioone ka teisel pool maakera. Muidu poleks nad inglased, kui nad nii progressivastased ja konservatiivsed poleks! 

Selle peale mu sõber ütles oma nunnu inglise aktsendiga, et lots of crap, rubbish, kuradi idioodid, kas nad ise ka aru saavad, kui keeruliseks nad sellega oma elu teevad ja kui ebapraktiline see on! Ma ei oodanud temalt sellist reaktsiooni ja jäin mõttesse, tõepoolest, mille pärast peaksid sa eelistama kättesaamatut ebamugavat kahe kraani süsteemi, kui saadaval on lihtsalt paigaldatavad, odavad ja mugavad segistid. 

Töötusrevolutsioonist alates on maailmakorraldus ja inimeste elu järjest mugavamaks muutunud, progress ja teaduse areng on meile rohkem "oma aega" võimaldanud, jättes sellised asjad nagu nõude ja pesu pesemine masinate hoolde. See, et mu vanavanaema oma riideid jõevees pesi, ei tähenda, et ma peaksin sama praktiseerima.  Kuigi ka see omaette traditsioon, eks? 

Paljud traditsioonid ja rituaalid, mis on saanud alguse ajal, kui inimesed veel hambaid ei pesnud ja elasid 40-aastaseks, arvasid, et maa on kandiline, tunduvad tänapäeva kontekstis ebamugavad, -vajalikud ja -sobilikud. On ajale jalgu jäänud. 

Aga miks on meil siis vaja ennast mingite traditsioonide külge klammerdada ja neid põlvest põlve edasi kanda? Kas nad tähendavad, annavad meile midagi? 

Atropoloogide meelest on traditsioonide järgimisel määravaks eelkõige spirituaalsed uskumised, kuid üha enam ka majanduslikud põhjused. Rituaalid ja kombed on läbi aegade muutunud, moondunud, asendunud praktilisemate ja loogilisematega: näiteks kui veel viiskümmend aastat tagasi oli väikese kogukonna respekteeritumaks nõuandjaks kõige vanem inimene, siis tänapäeval on selleks inimene, kellel on haridus või teaduslikel tagamaadel omandatud päristeadmised.  

Lisaks bioloogilistele esmavajadustele nagu toitumise ja hingamise vajadus, on inimesel ka suur tunnustuse ja kuulumise vajadus. Põhiline väide traditsioonide kaitseks on see, et nad aitavad meil enda päritolu, juuri ja ennast paremini mõista. Kas mõistmine ja aru saamine, kust sa tuled, tähendab ühtlasi ka seda, et ma peaksin samamoodi elama ja samu kombetalitusi järgima? 

Kui seda väidet sisulise poole pealt analüüsida, siis võib vabalt öelda, et sel pole mingit sisu.

Ma tean küll oma segarahvuselise pere kommetest üht ja teist, kuid mõistliku inimesena saan aru, et teatud kombetalitused olid tingitud ajalistest iseärasustest ja mina neid küll oma pereellu lihtsalt, sest minu lapsepõlves oli nii kombeks, ei kaasa: näiteks näärivana, kes oli tegelikult kurjavõitu halli habemesse mässitud musta kasukaga elukas (vanaema), kelle meie juurde tulekut ma juba mitmeid nädalaid ette kartsin. Kuna tegemist oli nõukogude ajaga, siis Hollywoodi särasilmsest ja sõbralikust punase-kirju-mantliga Santa Clausist võisin ma vaid unistada. 

Või peaks äkki elama nii nagu minu ema ja vanaema elasid, sest meie peres oli nii kombeks : naise roll oli laste eest hoolitseda ja neid sünnitada, ükskõik mis ajal koju tulevat meest toita ning kasida, kõik kodutööd enda õlule võtma? 

Täiesti ebapraktilised ja ajale jalgu jäänud kombetalitused, eluviisid. See, et ma enda juuri mõistan, ei tähenda et ma peaksin linastes riietes lõõtspilli taustal tantsu lööma. Ma kaldun arvama, et iga inimene on suuteline enda ümber, keskkonnast ja päritolust hoolimata traditsioone looma. Ja kui nende järgimine ja rituaalide läbiviimine emotsionaalset, spirituaalset või majanduslikku rahuldust pakub, siis miks seda maha teha ja seda pealiskaudseks mitte-nii-sügavaks pidada?  

Kui aastaid tagasi pahandasin mittereligioossete inimestega jõuluõhtul kirikusse minemise pärast ja küsitlesin neid teravata küsimustega, siis nüüd olen aru saanud, et hoolimata sellest, et inimesel ei seostu jõuluõhtu millegi religioossega, ei tähenda, et see talle omane traditsioon ei oleks väärt tähistamist. Las ta olla, peaasi, et see talle midagi annaks. Ja mis siis, et see võib-olla pole sama tähendusega, nii põhjalik ja kaugeleulatuv mitmekümnete põlvkondade poolt peetud nagu religioosse inimese jõuluõhtu? 

Maailma ajaloos on mitmeid näiteid sellest, kuidas traditsioonidest kõigi hammaste ja küüntega kinni hoidmine mõne rahva täiesti välja suretanud. Näiteks võib tuua Lihavõtte saartel elanud rahvast, kes olid liiga pühendunud, iga hinnaga Moai kujude püstitamisele, selle juures jättes tähelepanuta ja kohanemata saare muutuva kliimaga. Positiivseks näiteks võib tuua Vaikse Ookeani saartel elavad Tikopia saare elanikke, kes märgates drastilisi ökoloogilisi muutusi tegid mitmeid parandusi oma elustiili, kohandades seda muutuvate oludega. Tehes muutusi oma pereplaneerimise, toitumiskommete ning sotsiaalsete rollide traditsioonidesse.