Otse põhisisu juurde

Kas koerad peaksid haukuma?




Rääkides lähemalt meie koera kasvatamisest, siis...eelmisel laupäeval töölt koju jõudes ootas meid väga kuri anonüümne kiri "heatahtlikult" naabrilt, kes ütles, et enough is enough ja koera haukumise komme tuleb lõpetada, vastasel juhul pöördutakse kohaliku omavalitsuse poole ja kaevatakse rahu ja vaikuse rikkumise peale.  

Ma ju kohe nutma ja ennast halliks muretsema, et mis nüüd saab! Kas äkki tuleb kohalik ranger, korravalvaja ja paneb meie haukuva koera magama? Kutsikafaasis olev Zac haugub praktiliselt iga asja peale, mis liigutab, väriseb, puu otsast kukub või niisama mööda vuhiseb. Ta on praegu selles avastamiseas, kus näiteks isegi kärmesti tegutsevad sipelgad pigistavad tema eneseväljendusvajadusele. 

Iga kord, kui ta oma koerakeeles "kes sa oled ja mis sa siin teed" küsib, üritan ma talle selgeks teha, et see "asi" on näiteks tema enda peegeldus klaasil või puu otsast alla kukkunud leht. Ära karda seda. Noh, ta saab aru ja jahtub maha, aga enne seda läheb äksi täis. 

Meie sidrunipuu all elavad igasugused elukad ja võimalik, et ka hiired, sest naabrinaise kass on ennegi sealtkandist hiiri püüdnud. Zac ajab neid taga ja seoses sellega teeb häält. Ausalt öeldes on ta nii totu praegu, et isegi enda varju liikumine ajab teda tagajalgadele. Ja muidugi ka haukuma. 

Kuidas sellisele naiivitarile, alles elu tundma õppivale kutsikale selgeks teha, et haukumine on halb? Oma kutsikakooli õpetaja konsulteerides selgus, et mitte mingil juhul ei tohi oma koera peal kasutada karistusmeetodeid- neid kõiksuguseid haukumise eest lõhna või elektriimpulsi/koerale ebameeldivat heli tekitavaid kaelarihmasid. Sest teatud haukumine on väga okei ja vastuvõetav haukumine (kui keegi võõras on ümbruses jne), kuid kaelarihmad "karistavad" haukujat igasuguse haukumise eest. 

Sometimes it is appropriate for dogs to bark (e.g. as a means of communication) in which case the collar punishes them for normal behaviour.  Because the collar does not discriminate between problem barking and normal canine behaviour, there is a potential for abuse if the collar is routinely left on for too long. RSPCA Australia is opposed to the use of any electronically activated or other devices which deliver electric shocks, high pitched sounds, or any other painful stimulus. Such devices can be used to abuse the animals, involve inflicting pain and are considered inappropriate for dog training or control.

Ma ei teeks oma lemmikloomale iial midagi sellist: et kui ise ei suuda talle tegevusi välja mõelda, siis kasutaks vägivalda "õigete kommete" kinnistamiseks. Ostsime talle see-eest igasuguseid mänguasju, kuhu sisse tema söök sisse toppida ja mille välja kraapimisega saab kutsikas terve hommikupooliku tegeleda. 

Enne tööd, umbes 5:20 ajal teen temaga ühe tiiru ümbruskonnas, et teda väsitada. Et ta ei tahaks õue peal ringi avastada/luusida ja erinevate asjade peale haukuda, sellega meie heatahtlikku naabrit häirides. 

Selle loo juures ajab mind kõige rohkem närvi see, et kiri oli anonüümne. Jumal küll, kui sa julged sellise kurjustava teksti valmis kirjutada, siis miks sa ei julge oma nime all asju välja öelda? Ma tahaks ennast kaitsta ja seletada, et koer on veel kutsikaeas, paluda natuke kannatust ja öelda, et me tegeleme selle probleemi lahendamisega. 

Sellest kirjast ajendatuna rääkisin mõlema küljepealse naabriga koera haukumise teemal. Arvasin alguses, et kiri tuli ühelt neist. Mõlemad naabrid pole meie koera haukumist tähele pannud ja neid pole see siiani häirima hakanud. Sidrunipoolne naaber rääkis, et ma ei muretseks ja üle mõtleks, inimesi on igasuguseid. Tema peale on pidevalt ja läbi terve elu kaevatud. 

Edaspidiste jamade vältimiseks oleme päevaks ajaks diktofoni lindistama jätnud ja päevade kaupa Zaci "kontsantset" haukumist lindistanud. Täiesti terve kutsika haukumine, 10-15 minutit päevas. Kas seda on tõesti häirivalt palju? Peaks tal äkki päevaks ajaks suu kinni teipima?

Kui ümbruskonna korravalvur peaks meid korrale kutsuma tulema, siis meil on enda kaitseks arvutis tõendeid meie koera haukumise kommete kohta. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust