Otse põhisisu juurde

Austraalia aborigeenidest

Kella ja kolme vahel öösel kõndis meie maja eest mööda üks purjus aborigeen, kes vandus, sõimas, lärmas. Päris valjul häälel.  Ajas terve ümbruskonna üles. Täiesti tavaline juhtum Austraalias: kui keegi meie kandis öösel lärmab, midagi lõhub, vandaalitseb ja teistega tüli norib, siis selleks on tihtipeale pärismaalased või valge-pärismaalase järeltulijad. Meie kandis elab üks aborigeenipere, noored vanemad oma viie lapsega. Nendest täiesti piisab, et siinset rahulikku kanti terroriseerida. Naine karjus, et teie valged v#tud võiksite kõik laevadega tagasi Inglismaale sõuda. Kuradi kahvanäod, punapead, vargad ja vägistajad. Võtsite maa ära, suretate meid välja. Kuna ta kõndis üsna rahulikul sammul, kuulsime tema kõnet oma magamistoa aknast üsna detailselt. Mina muidugi ei saanud pärast seda kuidagi magama jääda, vähkresin voodis küljelt küljele ja mõtlesin selle peale. 



Mõnedel vabadel esmaspäevadel, kui olen 700 meetri kaugusel asuvasse kodupoodi läinud, olen näinud, kuidas ema oma viie lapsega teiste inimeste lukustamata postkaste läbi otsivad. Või kui keegi öösel räige kimaga su majast mööda tuhiseb, oskad kohe teada, et selles majas käis jälle hull pidu ja nende pruunisilmsete paljajalgsete laste vanemad on jälle purjuspeaga rooli istunud. 



Ma ei taha üldistada ja inimestes, kes pole ise kunagi aborigeene kohanud mingeid eelarvamusi tekitada, kindlasti on palju eeskujulike aborigeene, kes elavad oma tavade ja traditsioonide kohaselt, üsna suletud kommuunides suurtest linnadest eemal, keda meie pole  kunagi kohanud ja kui ise neile külla ei tiku, siis tõenäoliselt kellega kunagi kokku ei puutugi. 

Andrese töökaaslane Darwini pärlifarmide päevilt, kes oli albiino aborigeen, rääkis meile, et lällavad ja märatsevad aborigeenid on oma kommuunidest välja visatud, eluheidikud, häbiks teistele aborigeenidele. Kui keskmise läänekultuuri inimese identiteet toetub sellistele tunnustele nagu rass, vanus, sotsiaalne positsioon, sugu, rahvus ja religioon, siis aborigeeni identiteet toetub ühele ainsale tunnusele idea of place. 
"Land is a central part of the connection to country and to our identity as people. Many of our significant sites, landscapes, customs and stories focus on connection to land. Land is therefore very important to our culture, history and future."
Ngurra ehk sense of place sisaldab endas nii füüsilisi kui ka metafüüsilisi mõõtmeid. Kui aborigeenide kultuuri olemusse sügavamalt süveneda, võib kõikides selle elementides leida seoseid mingi konkreetse koha ja identiteedi vahel. Asukohale iseloomulike puude, kivide, koskede, pinnavormide juurde kuuluvad Dreamtime (Dreamtime is a sacred era in which ancestral totemic spirit beings created the world). Et kui sinu eellased olid tuhandete aastate kaupa ennast identifitseerinud teatud koha kaudu ja kui valged inimesed aborigeenidelt maa ära võtsid ning kohalikud elanikud kaugemale sisemaale kihutasid, üsna loogiline, et sellises olukorras võid sa ennast eksinuna tunda. 

Aga! See ei olnud väga kaua aega tagasi, kui Austraalia riiklikul tasemel aborigeenide represseerimise ja Stolen Generationi eest pärismaalastelt vabandust palus. Imelik mõelda, et seda tehti ALLES 2008.aastal.  Teemast huvitujatele soovitame vaadata sellist filmi nagu Rabbit-proof Fence: 



Tahaks küll teksti mingi suure järeldusega lõpetada, aga siiani pole suutnud ühtegi aborigeenide temaatikat ja nende probleeme käsitlevat paikapanevat järeldust endale kokku analüüsida. 

Tuleb vist jääda neutraalseks. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust