Otse põhisisu juurde

Dilemma: lugeda või üldse mitte lugeda?

Mul on mingi sügavam tõrge Eesti kaasaegse kirjanduse vastu. Olen eesti keele säilitamise nimel päris palju lugenud ja kuigi uued autorid on üsna osavad väljendajad ja olukorra edasi andjad, siis tihtipeale hakkab mind häirima see tänapäeva muinasjutu draama "olin vaene tüdruk maalt, kuid abiellusin rikka advokaadiga ja avasin oma ilusalongi Tallinnas", tibinduse, seksikeskuse ja eneseimetlemise momendid, mis peagi igas raamatus mingites kohtades välja löövad. 

Viimane selline ärritus tekkis "Minu Tai" raamatut lugedes, mida laenasin ühelt Austraalias elavalt sõbralt. Hakkasin hoolega lugema, raamatu algus oli paljutõotav ja ütlesin isegi minu kõrval National Geographicut lugevale mehele, et see raamat ületab esikaane põhjal tekkinud ootusi. 

Mingi hetkeni, kuni tuli sisse stiilis "panin värvilised bikiinid selga ja kõikidel basseiniäärsetel meestel pidid minu vaatamisest kaelad kangeks jääma". Okei, ma saan aru, et see kõik võib miljööd lugeja silmade ette tuua, aga...kurat võtaks, kaua võib?
Kui alguses kirjutatakse põhjalikult ja ülevaatlikult, siis esimese raamatu kolmandiku "kohustusliku" Tai temaatika, kultuuri ja sündmuste juurest minnakse mina, mina, mina peale. See "ma näen oma ea kohta üllatavalt hea välja ja see roosamanna jänesekõrva" teema. Tegelikult ka naine, ma sain juba pärast kahekümnendat lehekülge aru, et tegemist on väga hea partiiga, saame üle, lähme edasi, räägime asjast. Räägime Taist, sul tuli see päris hästi välja. Niimoodi ma selle raamatu öökapi kõige tagumisse sahtlisse peitsingi, sest ma ei tea, mis asjade eest autor ühiskonnas selle jänesekõrvatibi kujundiga nii väga võitleb või väljas on, aga mina ei viitsi tema järjekordsete uute bikiinide, tibi ja jänesekõrva peatüki peale oma eluaega raisata. 

Ma ei arva, et kõik raamatud peaksid suuremad ajaloolised sügavamõttelised teosed olema, aga hea oleks, kui lisaks nauditavale stiilile, oleks raamatul ka mingi sisu (viimased head "Sillamäe passioon" ja "Appassionata"). Nii kahju on vahepeal avastada, et pärast nädalast lugemismaratoni raamatut lõpetades ei ootagi sind mingi püant, mõte või avastad, et tegemist oli täieliku ajaraiskamisega, paberimäärimisega. 

Tõesti, maailma kirjanduse trendid on liikunud selles suunas, kus tõsisemat, aeganõudvamat, teadmisinõudvamaid raamatuid ei ilmugi palju. Mulle tundub, et paljusid raamatuid alustatakse täiesti süžeed ja sisu planeerimata, et vaatame, kuhu see välja jõuab. 

Suures hulluses ostsin ka selle hallivarjundi esimese osa, suutsin esimesed 15 lehekülge läbi lugeda ja kuna stiil oli nii konarlik, teema nii klišeesid täis, ei suutnud ma seda raamatut 15. leheküljest edasi lugeda. Päris halvasti kirjutatud raamat ju! Ja kõik need meeleheitel naised, kelle elus ei toimu mitte ja kes tahaksid kangesti teiste magamistuppa piiluda, sest enda fantaasia ei ulatu misjonäripoosist kaugemale, vaadake pornograafiat selle raamatu lugemise asemel. On kindlasti vähemalt sama inspireeriv.  

Ühesõnaga, tahaks midagi head ja kaasahaaravat lugeda, elamust saada, aga olen väsinud kõikidest üleshaibitud bestseller teosest, mis jätavad mõru järelmaigu suhu ja ei paku mingit lugemisnaudingut. Kas tõesti on nii raske hästi ja haaravalt, läbimõeldult kirjutada, kui sinu kirjutatut keegi avaldada soovib? 

Kommentaarid

  1. Lugesin Kivirähu "Maailma otsas", mulle meeldis väga. Aga jah, muud head sügavat eestikeelset kirjandust pole ammu enam kohanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan soovituse eest!
      Katsun selle oma nimekirja panna :)

      Kustuta
  2. 95% "Minu Tai" raamatu tagasisidest on negatiivne ja täpselt sel põhjusel, mille sinagi välja tõid. Ja just seepärast ma olen sellest raamatust eemale hoidnud, vist õige valik.

    Fifty Shades on üks kummalisemaid raaamtuid, mis ma üldse lugenud olen! Üllatuslikul kombel on mul juba teine osa poole peal ja kuna riiulist vaatab kolmas ka vastu, siis peaks vist edasi lugema. Elu sees ei tuleks selle peale, et niisuguse teosega on võimalik suurt raha kokku ajada ja kuulsaks saada! Aga mingil põhjusel ma pole seda käest ära pannud, eelkõige vist uudishimu, et mida kogu maailm selles loos näeb, ma pean ju ka teada saama! Eks sealt mingeid sügavamaid mõtteid ei tasugi otsida, aga samas porno mõõtu ka minuarust välja ei anna.

    Loe vahelduseks jälle klassikat, kindlasti on teoseid, mis varem kahe silma vahele jäänud. Või näiteks "Valge raamatu" sari, seal on päris mitu väga head teost, kuigi need ei ole eesti autoritelt, vt: https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/sari?3491

    VastaKustuta
  3. Fifty Shades on minu meelest päris halvas stiilis kirjutatud ja kui raamat ei ole algusest peale kaasahaarav, siis ma ei suuda seda lõpuni lugeda. Ja kõiksugused naised räägivad sellest sellise suure vaimustusega stiilis "kõige parem asi, mis minuga juhtunud on". Ma ei tea, kas ikka nii hull! See kontingent on ikka päris suur, kellele see raamat, kirjanik ja tema stiil peale on läinud. Ma olen ühistranspordis üsna tihti jalg jala peal hoidvaid, huuli hammustavaid ja keelt välja ajavaid naisi näinud..ja mis neil käes on? See sama raamat.

    Mul on muidugi teisigi tuttavaid läbi elu olnud, kellel pole endal mingit eraelu olnud ja rahuldanud oma uudishimu jmt mis teisi vajadusi nilbete naistele suunatud armastusromaanide abil: "...ja siis ta suudles kirglikult mu kaela ja pani oma pinges käe minu kingu peale.."

    Tänan sind soovituste eest! Unustasin muidugi eile oma "kaheaastasega" koju kiirustades sinu riiulist huvipakkuvaid raamatuid laenutada :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust