Otse põhisisu juurde

Kutsikas ja mett tootvad putukad

Ma ei mäletagi enam, mis päeval see oli, mingil ühel õudsal õhtupoolikul see igatahes juhtus, paar nädalat tagasi, kui läksin koeraga tavapärasele õhtusele jalutuskäigule ümbruskonna staadionile. 

Muidu laseme tal vabalt ringi joosta ja linde taga ajada, murus püherdada ja teisi koeri nuusutada, aga tol saatuslikul õhtul ei olnud kuts kõikidest igapäevastest meelelahutustest huvitatud. Lihtsalt, jooksis ühe tiiru ja kui mingi väike tüdruk kutsika poole erutunult jooksis, hüüdes "puppy, puppy", oksendas elukas hoopis vahust veel läbi seedimata toitu rohelisele murule. Väkk, tegi väike tüdruk, kes lootis hoopis nunnule loomale pai teha, aga tutvus hoopis tema lõunasöögiga. 

Mõtlesin, et eks ta on ennegi oksendanud, suhtlesin mitme abivalmi koeraomanikuga, kes leidsid, et küll Zac Russell terveks saab, nagunii sõi mingeid kõrsi, rohtu, mis tema organismi nii öelda "isepuhastavad". Kui kutsika normaalseks käitumiseks on see, et ta tahab koguaeg kõikidele tere öelda ja laseb ennast paitada nagu public house hoor, siis tol õhtul hoidis ta kõikidest eemale, urises lähenevate inimeste peale ja ei suutnud omal jalul koju jalutada. 

Ma siis kandsin koera koju, helistasin jalgpallitrennis olevale Andresele kirjeldades sümptomeid ja looma käitumist. See veel rahustas mind, et kui homme paremaks ei lähe, siis läheme loomaarsti juurde. Samal ajal tundus, et koera enesetunne on läinud paremuse poole, sest ta tõi minu jalgade juurde ühe oma lemmikutest mänguasjadest, samal ajal mind ninaga togides - et umbes mängi minuga! 

Märkasin, et tüüp lakkus, näris ja näppis oma tagumist käppa. Mõtlesin oma väikese aruga, et äkki on mingi sitt talla külge jäänud, mida ta üritab nüüd lahti kraapida. Pesin ta tagumised jalad kraani all puhtaks, kuivatasin ära ja 10 minutit pärast seda hakkas koera silmade ümbrus punaseks minema...veel mõned minutit hiljem läks mokk paiste ning hakkasid suured kublad tekkima. Kiirelt googeldades panin ise diagnoosi: tõenäoliselt mesimummu hammustus. Kuna tegelane läks nii kiirelt paiste, ei olnud aega raisata. 
Helistasin tuhandesse erinevasse loomakliinikusse, aga kell hakkas 8 õhtul saama ja mees autoga oli jalgpalliliiga mängul, pidin ise kiirelt mingisuguse lahenduse leidma. 

Selline paanika läks lahti. Zac, palun ära sure ära, küll me arstile saame, üritasin ma koera maha rahustada. Andres oli parasjagu platsil mängimas ja kõik, mis ma talle automaatvastajasse öelda suutsin oli: " Kurat, helista ruttu, tule koju, meie koer sureb!" Võtsin külmkambrist suure jääkamaka, pöörasin vannitoa rohukapi pahupidi, et oma antihistamiini sisaldavaid allergiarohte leida. Pärast mitme loomaarsti läbihelistamist suutsin ühe lähedalasuva leida, aga administraatori tšikk oli maailma kõige aeglasema taibuga, palus mul telefoni teel oma nime tähthaaval dikteerida, selle asemel, et vastata minu lihtsale ja selgele küsimusele: kas te olete lahti ja kas teil on antihistamiini süste? 

Saatsin ta kogu oma registreerimisankeediga pikalt ja ütlesin, et see on erakorraline olukord, ma ei saa telefoni teel 10 minutit loomaarsti ankeeti täita. Perthis on kolm after-hours vet emergencyt, mis on lahti 24 tundi. Lähim umbes 16 km kaugusel meie kodust. Teatud taksod lubavad lemmikuid pardale, aga selle teatud takso ootamisega võib teinekord kuni pool tundi minna. Helistasin meie kandis elavatele sõpradele, kes oli 5 minutiga kohal, et meid arstiabini toimetada. Kui Andres pool tundi hiljem koju jõudis, oli välisuks pärani lahti, keset elutoa vaipa sulamas jääkamakas ja vannitoas täielik kaos, riiulid teisipidi pööratud. 
Me olime selle aja peale juba arsti juures, väike astel tagumisest käpast välja võetud, süst tehtud ja 200-dollarine arve selle teenuse eest makstud. 

Koju jõudes oli kutsikas mesimummu kurjusest täielikult taastunud, sõi õhtusööki ja mängis nagu midagi poleks juhtunud,  mina ei suutnud lisaks ühele kangemale teele midagi süüa. Nüüd on Vet Emergency magnet külmkapi peal hädaabinumbriga ja telefoni vajalike telefoninumbrite sekka ka see number salvestatud :) 

Bljää, mõtled küll, et ei lähe närvi ja paanikasse, kõigest koer ju, aga kui reaalselt kriisiolukord käes, siis oled võimeline paljajalu kümnete kilomeetrite kaugusele abini jooksma ja tuhandeid dollareid ära andma, et sõber terveks saaks.

Väike food processor läheb ikka tõsiselt korda. 
Ei jäta surema. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust