Saatsin just mehe tööle, ise käisin eile tööl ära. Kuna saame teatud nädalavahetustel üsna vähe koos olla, siis arvas mees, et minu persooni tema tööle kaasavõtmine pühapäeva varahommikul oleks hea mõte. "Noh, saad mind lõbustada, käest kinni hoida ja samal ajal minu dokumente arhiveerida ja korrastada."
"See oleks ju super viis, kuidas oma vaba pühapäeva sisustada! Teha pühapäeval tööd firma heaks, kus ma ise ei töötagi!" Mõlemad naerame ja otsustame, et üks jääb koju ja teeb koduseid töid, teine teenib raha.
Üks päev tööle sõites kuulasime raadiost abieluteemalist diskussiooni. Et millised inimesed siis kokku jäävad? Miks? Millised inimesed sobivad kokku ja mis on selle põhjuseks?
Raadiokuulajate kõige populaarsemaks vastuseks oli, et sarnased inimesed, samade huvide ning iseloomuomadustega. Aastaid hiljem on tegelikult raske meenutada, kes ma olin enne TEDA ja mis meid alguses ühendas. Vähe ühendas, ausalt, ühist oli väga vähe, pigem oli palju vastandamist, tulitamist, vaidlemist. Ühised iseloomuomadusi pole siiamaani väga palju.
Olime alati vastandid. Aga millise jõuga tõmbab vastandeid teineteise poole! See on natuke sadomasohhistlik lähenemine: kui tead, et saad säraka kui väga lähedale lähed, aga ikkagi lähed. Ja saad säraka.
Mida kauem oleme koos olnud, seda rohkem on meil ÜHIST: ühiseid mälestusi, läbielamisi, sündmusi, isegi materiaalseid asju, kokkupuutepunkte, arvamusi maailmas toimuva kohta ja poliitilisi vaateid.
Minu praeguse suhte suur erinevus minu eelnevate suhetest seisneb selles, et juba täiesti esimesest koosolemise hetkest tundsin, et see inimene on minu kõrval igas olukorras ja ma ei pea elu mureookeanis üksiku jäämäe kombel triivima. Ma ei muretsenud oma palja keha ebatäiuslikkuse üle, ma ei häbenenud päevi, kui nägu meigiga katmata, ma ei häbenenud välja näitama nõrkushetki ja muretsenud "kahjustatud maine pärast", kui olin oma kõige haigematest mõtetest rääkinud ja hingelt kõige suuremad koormad lahti lasknud. Ma olen tahetud ja armastatud, ka siis, kui minust mitte mingit kasu ei olnud.
Ma ausalt ei saa aru inimestest, kes läbi elu ja läbipõetud ühiste raskuste lahku kasvavad ning läheduse kaotavad. Võib-olla olen vanakooli lähenemise esindaja, aga minu meelest ühiselt söödud sitt on pigem lähendav, kui lahutav. Ja kõik oleneb ka sellest, kuidas sa elu võtad. Et kas sinu praegune auk on ikka elu kõige suurem auk, kust ei ole võimalik kuidagi välja rabeleda või see on kõigest väike harjutus enne suuremat langemist.
Ma ei usu, et oleksin aastaid tagasi selleks küsimuseks valmis olnud, aga kui suhe liigub ja areneb edasi, siis minnakse pinnapealsete teemade juurest üha tõsisemateks ning sügavamateks. "Kui ma halvatuks jääksin, kas sa jääksid minu kõrvale ja hooldaksid mind?" küsis ta ühel täiesti tavalisel õhtul minu käest. Mäletan, et kohkusin selle peale ja küsisin millest selline morbiidne teema? Tundus, et mehel oli tõsi taga ja ta tahtis vastust kuulda, pärast mitte väga veenvat jaa muidugi, kus ma siis sind jätta saan, küsiti lisaküsimusi, et kuidas ma, olles üsna füüsiline läheduse inimene, oma vajaduste ampluaad katan. Siinkohal tõin mitmeid variante veenmaks teda selles, et asjad saab aetud, kõik oleneb ju halvatuse astmest.
Mingil hetkel lapse saamise teemal arutledes, tõime välja oma seisukohad stsenaariumiks "mis siis saab, kui me ei saa lapsi". Tema arvas, et kui asi on temas, siis ta laseks mul teise mehe "vahendeid" kasutada. Peaasi, et ma õnnelik oleksin ja tal ei oleks teise mehe seemnega kasvama pandud lapse kasvatamisel probleemi. Ma ei mäleta täpselt, mida ma arvasin minu lastetuse teemal, aga kindlasti ei olnud see midagi nii altruistlikku nagu tema stsenaarium. Olles krooniline ülereageerija ja -mõtleja, pakkusin vist, et ei suudaks selle tõsiasjaga leppida ja lõpetaksin kuskil vaimses raviasutuses. Et saad uue naise võtta.
Ajaga muidugi vaated ja seisukohad, reaktsioonid probleemidele muutuvad. Keskea paiku rahuned maha, hormoonid rahunevad maha, oled rohkem ratsionaalne kui emotsionaalne. Vasikavaimustust ei leia enam oma igapäevaelus nii tihti, samuti ka vaimustusele vastupidiseid, negatiivseid emotsioone. Saavutad mingi stabiilsuse ja kuna te olete endiselt erinevatelt poolustelt, planeetidelt, siis aeg-ajalt käib asja juurde ikka väike särakas.
Ma arvan, et armastus ei ole midagi sellist, mis teise inimesega kokkusaamisel, tutvumise hetkel lihtsalt taevast alla langeb ja igavesti sinu sisse jääb. Peab vaeva ja tööd tegema.
Kui alguses oled meelitatud tema lahketest žestidest ja sõnadest, lilledest, millega ta sind üle valanud, mitmemõttelistega kingitustega, oled nagu õnnepilvekese peal kõrgel taevas, siis mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad teod lugema: oled sa haige või vaene, kaugel kodust, töötu või sõpradeta, on keegi sinu kõrval olukorrast sõltumata ja murdumisel hetkel on sulle selgrooks, toetuspunktiks, enesehinnangu ja tuju tõstjaks. Ja sellise inimese kõrval tunduvad kõik raskused ületatavad. Tema soojad positiivse aurana ümbritsevad tunded ja hoolivus panevad sind talvises Antarktikas olles kasuka maha viskama ja bikiinide väele võtma.
Ja kõik see on selgelt ja tuntavalt : more than a feeling!!!
Inimesed, olge õnnelikes ja rahuldust pakkuvates suhetes.
"See oleks ju super viis, kuidas oma vaba pühapäeva sisustada! Teha pühapäeval tööd firma heaks, kus ma ise ei töötagi!" Mõlemad naerame ja otsustame, et üks jääb koju ja teeb koduseid töid, teine teenib raha.
Üks päev tööle sõites kuulasime raadiost abieluteemalist diskussiooni. Et millised inimesed siis kokku jäävad? Miks? Millised inimesed sobivad kokku ja mis on selle põhjuseks?
Raadiokuulajate kõige populaarsemaks vastuseks oli, et sarnased inimesed, samade huvide ning iseloomuomadustega. Aastaid hiljem on tegelikult raske meenutada, kes ma olin enne TEDA ja mis meid alguses ühendas. Vähe ühendas, ausalt, ühist oli väga vähe, pigem oli palju vastandamist, tulitamist, vaidlemist. Ühised iseloomuomadusi pole siiamaani väga palju.
Olime alati vastandid. Aga millise jõuga tõmbab vastandeid teineteise poole! See on natuke sadomasohhistlik lähenemine: kui tead, et saad säraka kui väga lähedale lähed, aga ikkagi lähed. Ja saad säraka.
Mida kauem oleme koos olnud, seda rohkem on meil ÜHIST: ühiseid mälestusi, läbielamisi, sündmusi, isegi materiaalseid asju, kokkupuutepunkte, arvamusi maailmas toimuva kohta ja poliitilisi vaateid.
Minu praeguse suhte suur erinevus minu eelnevate suhetest seisneb selles, et juba täiesti esimesest koosolemise hetkest tundsin, et see inimene on minu kõrval igas olukorras ja ma ei pea elu mureookeanis üksiku jäämäe kombel triivima. Ma ei muretsenud oma palja keha ebatäiuslikkuse üle, ma ei häbenenud päevi, kui nägu meigiga katmata, ma ei häbenenud välja näitama nõrkushetki ja muretsenud "kahjustatud maine pärast", kui olin oma kõige haigematest mõtetest rääkinud ja hingelt kõige suuremad koormad lahti lasknud. Ma olen tahetud ja armastatud, ka siis, kui minust mitte mingit kasu ei olnud.
Ma ausalt ei saa aru inimestest, kes läbi elu ja läbipõetud ühiste raskuste lahku kasvavad ning läheduse kaotavad. Võib-olla olen vanakooli lähenemise esindaja, aga minu meelest ühiselt söödud sitt on pigem lähendav, kui lahutav. Ja kõik oleneb ka sellest, kuidas sa elu võtad. Et kas sinu praegune auk on ikka elu kõige suurem auk, kust ei ole võimalik kuidagi välja rabeleda või see on kõigest väike harjutus enne suuremat langemist.
Ma ei usu, et oleksin aastaid tagasi selleks küsimuseks valmis olnud, aga kui suhe liigub ja areneb edasi, siis minnakse pinnapealsete teemade juurest üha tõsisemateks ning sügavamateks. "Kui ma halvatuks jääksin, kas sa jääksid minu kõrvale ja hooldaksid mind?" küsis ta ühel täiesti tavalisel õhtul minu käest. Mäletan, et kohkusin selle peale ja küsisin millest selline morbiidne teema? Tundus, et mehel oli tõsi taga ja ta tahtis vastust kuulda, pärast mitte väga veenvat jaa muidugi, kus ma siis sind jätta saan, küsiti lisaküsimusi, et kuidas ma, olles üsna füüsiline läheduse inimene, oma vajaduste ampluaad katan. Siinkohal tõin mitmeid variante veenmaks teda selles, et asjad saab aetud, kõik oleneb ju halvatuse astmest.
Mingil hetkel lapse saamise teemal arutledes, tõime välja oma seisukohad stsenaariumiks "mis siis saab, kui me ei saa lapsi". Tema arvas, et kui asi on temas, siis ta laseks mul teise mehe "vahendeid" kasutada. Peaasi, et ma õnnelik oleksin ja tal ei oleks teise mehe seemnega kasvama pandud lapse kasvatamisel probleemi. Ma ei mäleta täpselt, mida ma arvasin minu lastetuse teemal, aga kindlasti ei olnud see midagi nii altruistlikku nagu tema stsenaarium. Olles krooniline ülereageerija ja -mõtleja, pakkusin vist, et ei suudaks selle tõsiasjaga leppida ja lõpetaksin kuskil vaimses raviasutuses. Et saad uue naise võtta.
Ajaga muidugi vaated ja seisukohad, reaktsioonid probleemidele muutuvad. Keskea paiku rahuned maha, hormoonid rahunevad maha, oled rohkem ratsionaalne kui emotsionaalne. Vasikavaimustust ei leia enam oma igapäevaelus nii tihti, samuti ka vaimustusele vastupidiseid, negatiivseid emotsioone. Saavutad mingi stabiilsuse ja kuna te olete endiselt erinevatelt poolustelt, planeetidelt, siis aeg-ajalt käib asja juurde ikka väike särakas.
Ma arvan, et armastus ei ole midagi sellist, mis teise inimesega kokkusaamisel, tutvumise hetkel lihtsalt taevast alla langeb ja igavesti sinu sisse jääb. Peab vaeva ja tööd tegema.
Kui alguses oled meelitatud tema lahketest žestidest ja sõnadest, lilledest, millega ta sind üle valanud, mitmemõttelistega kingitustega, oled nagu õnnepilvekese peal kõrgel taevas, siis mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad teod lugema: oled sa haige või vaene, kaugel kodust, töötu või sõpradeta, on keegi sinu kõrval olukorrast sõltumata ja murdumisel hetkel on sulle selgrooks, toetuspunktiks, enesehinnangu ja tuju tõstjaks. Ja sellise inimese kõrval tunduvad kõik raskused ületatavad. Tema soojad positiivse aurana ümbritsevad tunded ja hoolivus panevad sind talvises Antarktikas olles kasuka maha viskama ja bikiinide väele võtma.
Ja kõik see on selgelt ja tuntavalt : more than a feeling!!!
Inimesed, olge õnnelikes ja rahuldust pakkuvates suhetes.
Kommentaarid
Postita kommentaar