Otse põhisisu juurde

Sissejuhatus abielusse

Saatsin just mehe tööle, ise käisin eile tööl ära. Kuna saame teatud nädalavahetustel üsna vähe koos olla, siis arvas mees, et minu persooni tema tööle kaasavõtmine pühapäeva varahommikul oleks hea mõte. "Noh, saad mind lõbustada, käest kinni hoida ja samal ajal minu dokumente arhiveerida ja korrastada."
"See oleks ju super viis, kuidas oma vaba pühapäeva sisustada! Teha pühapäeval tööd firma heaks, kus ma ise ei töötagi!" Mõlemad naerame ja otsustame, et üks jääb koju ja teeb koduseid töid, teine teenib raha. 

Üks päev tööle sõites kuulasime raadiost abieluteemalist diskussiooni. Et millised inimesed siis kokku jäävad? Miks? Millised inimesed sobivad kokku ja mis on selle põhjuseks? 

Raadiokuulajate kõige populaarsemaks vastuseks oli, et sarnased inimesed, samade huvide ning iseloomuomadustega. Aastaid hiljem on tegelikult raske meenutada, kes ma olin enne TEDA ja mis meid alguses ühendas. Vähe ühendas, ausalt, ühist oli väga vähe, pigem oli palju vastandamist, tulitamist, vaidlemist.  Ühised iseloomuomadusi pole siiamaani väga palju. 
Olime alati vastandid. Aga millise jõuga tõmbab vastandeid teineteise poole! See on natuke sadomasohhistlik lähenemine: kui tead, et saad säraka kui väga lähedale lähed, aga ikkagi lähed. Ja saad säraka. 

Mida kauem oleme koos olnud, seda rohkem on meil ÜHIST: ühiseid mälestusi, läbielamisi, sündmusi, isegi materiaalseid asju, kokkupuutepunkte, arvamusi maailmas toimuva kohta ja poliitilisi vaateid. 

Minu praeguse suhte suur erinevus minu eelnevate suhetest seisneb selles, et juba täiesti esimesest koosolemise hetkest tundsin, et see inimene on minu kõrval igas olukorras ja ma ei pea elu mureookeanis üksiku jäämäe kombel triivima. Ma ei muretsenud oma palja keha ebatäiuslikkuse üle, ma ei häbenenud päevi, kui nägu meigiga katmata, ma ei häbenenud välja näitama nõrkushetki ja muretsenud "kahjustatud maine pärast", kui olin oma kõige haigematest mõtetest rääkinud ja hingelt kõige suuremad koormad lahti lasknud. Ma olen tahetud ja armastatud, ka siis, kui minust mitte mingit kasu ei olnud. 

Ma ausalt ei saa aru inimestest, kes läbi elu ja läbipõetud ühiste raskuste lahku kasvavad ning läheduse kaotavad. Võib-olla olen vanakooli lähenemise esindaja, aga minu meelest ühiselt söödud sitt on pigem lähendav, kui lahutav. Ja kõik oleneb ka sellest, kuidas sa elu võtad. Et kas sinu praegune auk on ikka elu kõige suurem auk, kust ei ole võimalik kuidagi välja rabeleda või see on kõigest väike harjutus enne suuremat langemist. 

Ma ei usu, et oleksin aastaid tagasi selleks küsimuseks valmis olnud, aga kui suhe liigub ja areneb edasi, siis minnakse pinnapealsete teemade juurest üha tõsisemateks ning sügavamateks. "Kui ma halvatuks jääksin, kas sa jääksid minu kõrvale ja hooldaksid mind?" küsis ta ühel täiesti tavalisel õhtul minu käest. Mäletan, et kohkusin selle peale ja küsisin millest selline morbiidne teema? Tundus, et mehel oli tõsi taga ja ta tahtis vastust kuulda, pärast mitte väga veenvat jaa muidugi, kus ma siis sind jätta saan, küsiti lisaküsimusi, et kuidas ma, olles üsna füüsiline läheduse inimene, oma vajaduste ampluaad katan. Siinkohal tõin mitmeid variante veenmaks teda selles, et asjad saab aetud, kõik oleneb ju halvatuse astmest. 

Mingil hetkel lapse saamise teemal arutledes, tõime välja oma seisukohad stsenaariumiks "mis siis saab, kui me ei saa lapsi". Tema arvas, et kui asi on temas, siis ta laseks mul teise mehe "vahendeid" kasutada. Peaasi, et ma õnnelik oleksin ja tal ei oleks teise mehe seemnega kasvama pandud lapse kasvatamisel probleemi. Ma ei mäleta täpselt, mida ma arvasin minu lastetuse teemal, aga kindlasti ei olnud see midagi nii altruistlikku nagu tema stsenaarium. Olles krooniline ülereageerija ja -mõtleja,  pakkusin vist, et ei suudaks selle tõsiasjaga leppida ja lõpetaksin kuskil vaimses raviasutuses. Et saad uue naise võtta. 

Ajaga muidugi vaated ja seisukohad, reaktsioonid probleemidele muutuvad. Keskea paiku rahuned maha, hormoonid rahunevad maha, oled rohkem ratsionaalne kui emotsionaalne. Vasikavaimustust ei leia enam oma igapäevaelus nii tihti, samuti ka vaimustusele vastupidiseid, negatiivseid emotsioone. Saavutad mingi stabiilsuse ja kuna te olete endiselt erinevatelt poolustelt, planeetidelt, siis aeg-ajalt käib asja juurde ikka väike särakas. 

Ma arvan, et armastus ei ole midagi sellist, mis teise inimesega kokkusaamisel, tutvumise hetkel lihtsalt taevast alla langeb ja igavesti sinu sisse jääb. Peab vaeva ja tööd tegema. 

Kui alguses oled meelitatud tema lahketest žestidest ja sõnadest, lilledest, millega ta sind üle valanud, mitmemõttelistega kingitustega, oled nagu õnnepilvekese peal kõrgel taevas, siis mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad teod lugema: oled sa haige või vaene, kaugel kodust, töötu või sõpradeta, on keegi sinu kõrval olukorrast sõltumata ja murdumisel hetkel on sulle selgrooks, toetuspunktiks, enesehinnangu ja tuju tõstjaks. Ja sellise inimese kõrval tunduvad kõik raskused ületatavad. Tema soojad positiivse aurana ümbritsevad tunded ja hoolivus panevad sind talvises Antarktikas olles kasuka maha viskama ja bikiinide väele võtma.  

Ja kõik see on selgelt ja tuntavalt : more than a feeling!!! 
Inimesed, olge õnnelikes ja rahuldust pakkuvates suhetes. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust