Maikuu oli väga sotsiaalne kuu, katsuks nüüd juunis natuke puhata ja kodus olla! Ignoreerides fakti, et reedel lendame puhkusele ja siis pärast seda tahaks VIISAKALT Andrese sünnipäeva pidada.
Maikuus käisime pulmas ja külas kohalikel eestlastel, kuhu oli kutse saanud ka meie neljajalgne sõber, kes tegi porganditükkide eest kõiksuguseid trikke, külas Kanada-Austraalia gluteenivabal paarikesel ja sõime ennast erinevatest lihadest ning peenetest õhtusöögipaladest puruks (hea et mul olid veniva kummiga püksid jalas), vaatasime teiste sõpradega üks reede mingit väga veidrat kabaree-etendust, mis tõestas järjekordselt kahte tõsiasja: massidel kipub kultuuriürituste kohapealt täiesti sitt maitse olema ja kodulehtedele kirjutatud arvustused on väga selektiivsed.
Aga vähemalt oli selles umbses kabareekeldris hea õhtusöök. Meil on ikka täiega aega selleni, et Andrest erutaks ülemeeliku punasuise keskealise kõhutantsija siivas tähelepanu ja hööritamine. Ja andke mulle ainult see püüton ja kostüümid, ausalt, eelneva ettevalmistuseta suudan kõhutantsu haaravamalt ja seksikamalt tantsida (mitte, et ma oleksin nii hea, vaid need tantsijad olid lihtsalt nii kehvad).
Kunagi paar kuud tagasi, vist veebruaris, kui ma ootasin oma naissõpru, et koos Perthi kunstifestivali raames ühele kabaree-tüüpi üritusele minna, kõnetas mind üks paarike ja küsis, mis ma täna teen ja kas tahan nendega etendusele minna ja hiljem mõned joogid teha. Kõigepealt üllatusin väga sellise lahke ja sõbraliku pakkumise peale, võib-olla tundusin neile väga üksikuna seal kuuselaadse puu all seistes, aga võhivõõrastega ikka kuskile ei lähe ju ja pealegi, ma olen kohe-kohe 8-liikmelise seltskonna liige! Käisime tol õhtul ühel üsna vallatul ja professionaalsel kabareešoul ja selle trupp on täiesti kohalikud perthlased, üks nendest veel ütles mulle pärast "dobry den", sest tal oli netipruut St Peterburgist.
No need tüübid olid muidugi tasemel, väidetavalt olid reedeõhtuse etenduse "tšikid" samast teatrist, aga haaravuse kohapealt andis tükk väga soovida. Kui veebruaris nägime igasuguseid asju, mida suudavad inimesed tule ja vee abil teha, inimkeha painduvusest ja vastupidavusest, ühte tantsu "abielust", kui naine kiskus ja juhtis oma meest seljanaha külge kinnitatud konksude abil. Seda ma küll ei kannatanud vaadata, sest mehe nahk läks vahepeal ikka räigelt pingule ja see, kuidas mees oda oma käenahast läbi torkas ning sealt tehtud august vett läbi lasi. Oäk. Nagu õhtujuht ütles, siis inimesi on aastasadu teiste inimeste ja elukate piinad ning vere nägemine meelelahutanud. Rohkem verd tänasesse õhtusse!
Panin tähele, et kui naised sõbrunevad ja leiavad ühised huvid rääkides täiesti ükskõik mis teemadel, alustades juuksuriteenustest lõpetades "mida oma vanaduses teha", siis meeste lähenemismeetodid on üsna primitiivsed, eriti veel minu mehe oma. Ta lihtsalt küsib potentsiaalselt uuelt sõbralt, kas talle kalastada meeldib ja kui külla tuled, kas tahad minu suurte kalade pilte näha. Kui tüüp vastab ojaa, siis vahetatakse telefoninumbrid ja sõprus võib edasi areneda :)
Maikuu sisse mahub ka Andrese kompliment minu muutuva keha teemal: sa hakkad keskelt veidi palgikujuliseks muutuma! Selliseks kandiliseks rohkem.
Ja kõik raamatud kirjutavad, kuidas mees peaks ikka ütlema oma rasedale naisele, oh ei, kallike, sa oled ikka väga aktraktiivne, pole üldse paks ega midagi.
Minu oma selle asemel, et kui sul oleks selline kõht ees ja me oleks alles esimest korda kohtunud, siis ma poleks sind teist korda välja kutsunud.
Ausus ennekõike!
Rääkides meie auto puldist ütlesin midagi taolist: "Kus on meie kuldi autopult, ära sina küsi mult! Ma ei mäletagi nüüd, kas kult oli kastreeritud isane siga?"
Andres: "Ei, kult on see, kes emiseid rasedaks teeb."
Maikuus käisime pulmas ja külas kohalikel eestlastel, kuhu oli kutse saanud ka meie neljajalgne sõber, kes tegi porganditükkide eest kõiksuguseid trikke, külas Kanada-Austraalia gluteenivabal paarikesel ja sõime ennast erinevatest lihadest ning peenetest õhtusöögipaladest puruks (hea et mul olid veniva kummiga püksid jalas), vaatasime teiste sõpradega üks reede mingit väga veidrat kabaree-etendust, mis tõestas järjekordselt kahte tõsiasja: massidel kipub kultuuriürituste kohapealt täiesti sitt maitse olema ja kodulehtedele kirjutatud arvustused on väga selektiivsed.
Aga vähemalt oli selles umbses kabareekeldris hea õhtusöök. Meil on ikka täiega aega selleni, et Andrest erutaks ülemeeliku punasuise keskealise kõhutantsija siivas tähelepanu ja hööritamine. Ja andke mulle ainult see püüton ja kostüümid, ausalt, eelneva ettevalmistuseta suudan kõhutantsu haaravamalt ja seksikamalt tantsida (mitte, et ma oleksin nii hea, vaid need tantsijad olid lihtsalt nii kehvad).
Kunagi paar kuud tagasi, vist veebruaris, kui ma ootasin oma naissõpru, et koos Perthi kunstifestivali raames ühele kabaree-tüüpi üritusele minna, kõnetas mind üks paarike ja küsis, mis ma täna teen ja kas tahan nendega etendusele minna ja hiljem mõned joogid teha. Kõigepealt üllatusin väga sellise lahke ja sõbraliku pakkumise peale, võib-olla tundusin neile väga üksikuna seal kuuselaadse puu all seistes, aga võhivõõrastega ikka kuskile ei lähe ju ja pealegi, ma olen kohe-kohe 8-liikmelise seltskonna liige! Käisime tol õhtul ühel üsna vallatul ja professionaalsel kabareešoul ja selle trupp on täiesti kohalikud perthlased, üks nendest veel ütles mulle pärast "dobry den", sest tal oli netipruut St Peterburgist.
No need tüübid olid muidugi tasemel, väidetavalt olid reedeõhtuse etenduse "tšikid" samast teatrist, aga haaravuse kohapealt andis tükk väga soovida. Kui veebruaris nägime igasuguseid asju, mida suudavad inimesed tule ja vee abil teha, inimkeha painduvusest ja vastupidavusest, ühte tantsu "abielust", kui naine kiskus ja juhtis oma meest seljanaha külge kinnitatud konksude abil. Seda ma küll ei kannatanud vaadata, sest mehe nahk läks vahepeal ikka räigelt pingule ja see, kuidas mees oda oma käenahast läbi torkas ning sealt tehtud august vett läbi lasi. Oäk. Nagu õhtujuht ütles, siis inimesi on aastasadu teiste inimeste ja elukate piinad ning vere nägemine meelelahutanud. Rohkem verd tänasesse õhtusse!
Panin tähele, et kui naised sõbrunevad ja leiavad ühised huvid rääkides täiesti ükskõik mis teemadel, alustades juuksuriteenustest lõpetades "mida oma vanaduses teha", siis meeste lähenemismeetodid on üsna primitiivsed, eriti veel minu mehe oma. Ta lihtsalt küsib potentsiaalselt uuelt sõbralt, kas talle kalastada meeldib ja kui külla tuled, kas tahad minu suurte kalade pilte näha. Kui tüüp vastab ojaa, siis vahetatakse telefoninumbrid ja sõprus võib edasi areneda :)
Maikuu sisse mahub ka Andrese kompliment minu muutuva keha teemal: sa hakkad keskelt veidi palgikujuliseks muutuma! Selliseks kandiliseks rohkem.
Ja kõik raamatud kirjutavad, kuidas mees peaks ikka ütlema oma rasedale naisele, oh ei, kallike, sa oled ikka väga aktraktiivne, pole üldse paks ega midagi.
Minu oma selle asemel, et kui sul oleks selline kõht ees ja me oleks alles esimest korda kohtunud, siis ma poleks sind teist korda välja kutsunud.
Ausus ennekõike!
Rääkides meie auto puldist ütlesin midagi taolist: "Kus on meie kuldi autopult, ära sina küsi mult! Ma ei mäletagi nüüd, kas kult oli kastreeritud isane siga?"
Andres: "Ei, kult on see, kes emiseid rasedaks teeb."
Kommentaarid
Postita kommentaar