Kust kohast nüüd alustadagi!? Et meil oli maailma kõige ägedam puhkus? Et me saime nii palju aborigeeni kultuuri kohta teada ja kohtasime oma teel nii palju ägedaid inimesi? Et Andres tundis paar päeva tagasi esimest korda inimolendit, kes "teisel pool seina"? Või et koer oli omadega täiesti katki, kui me koju jõudsime? Või et minu ihus kasvav laps on meessoost? Või et sain eile koos paljude teistega koondamisteate kätte ja ei pea enam tööle minema?
Ma alustaksin headest asjadest ehk eilsest skännist, sest minu mees tunnistas, et lapse näpu imemine, tema naeratus ja kaks kätt pea taga chill asendis nägemine, tegi teda väga emotsionaalseks ja kuna ma olin nii keskendunud ekraanil oleva inimese vaatamisele, ei näinud, kuidas mu mees oma töösärgi käisega pisaraid pühib. Kui me kodus videot üle vaatasime, tunnistas ta hiirvaikselt, et seekord läks veidi liimist lahti. Mis on täiesti loomulik nähtus ju. Mitte, et me oleme mõlemad kivist südamega! Ma olen viimasel paaril päeval samuti rõõmupisaraid nutnud, aga ka murest murtud olnud, raske südamega magama läinud. Selline elu vist ongi? Aga kõikidest eespool loetletud teemadest pikemalt juba järgmistes kirjatükkides :)
Kommentaarid
Postita kommentaar