Otse põhisisu juurde

Silmad öösel lahti nagu öökullil

Olen oma füüsilise olekuga jõudnud sellesse staadiumiusse, kus mehe hommikuse äratuskella helina kuulmine tekitab hinges enneolematut rõõmu. Mitte, et ma tahaks, et ta kiirelt kodunt minema või tööle läheks.

Jess, hommikusöögi aeg! Mis kellast ma üleval olnud olengi? Viimased kaks tundi olen kindlasti juba lakke vahtinud. Mõelnud. Külge keeranud. Kõhtu korisenud. Patjadega olemist mugavamaks teinud. 

Täna ärkasin tund aega enne äratust ja läksin vahvleid küpsetama. Päike tõusis, kurr-kurr tuvid kudrutasid meie aia peal, isegi putukad-mutukad magasid, tegin köögiakna lahti ja ampsasin sõõmu värsket õhku. Kastsin taimed ära, nuusutasin aias vohavat tilli ja mõtlesin, et kui aega saab, siis peab järjekordse tilli-pesto laari tegema. Rahulik, kuid väga väsinud ja unine on olla. Sidrunipuu on sel aastal erakordselt viljakas olnud. Ei jõua oma järeltulijate eest hoolt kanda ja sidruniviljade kasvatamise raskuse all ning heitlike ilmade mõjul on nii mõnigi oks murdunud. Teda peab kuidagi toetama. 

Kümme minutit enne Andrese plaanilist äratust lasin "koerad" lahti. Ütlesin kurjadele köögis kinni olevatele koertele, et minge ajage peremees üles. Koer vedeles oma pesas, vaatas uniselt ja ei tahtnud lahti läinud väravast väljagi teha. Mingi hetk agiteerisin teda elava häälega, et Zacu-Zacu, aja peremees üles! Koer jooksis magamistuppa, aga kellegi äratamise asemel puges kiiresti sooja teki alla, peremehe jalgade vahele. Umbes, et tüütust varahommikusest perenaisest veidi puhkust ja eemale saada. Andres hiljem ütles, et ta vist lasi hommikul väikese surtsu, koer hakkas teki all valitsenud pahnuti pärast isegi natuke niuguma. Mürgitab veel meie lemmiklooma oma biogaasidega ära! 

Eile tegin pelmeene. Terve köök oli jahu täis. Mismõttes aja 2 kg jahu plaadile laiali? See köögi söögijärgne korrastamine paneb  abielu proovile. Kui mina nõusid kuivatan, siis mees peseb, ja vastupidi. Alati aitame teineteist. Ma olen muidugi pesemiskvaliteedi osas palju nõudlikum kui ta. Vahepeal kui tema kuivatab ja minu pesemisest kuskile väike riivjuustutükk jääb, imiteerib ta häälega kortsus ninaga virisevat näpuga "näed-näed, mis see on" näitavat naist. Noh, ega ma loll ei ole! Saan vihjest aru, keda järgi tehakse. Vahepeal sellepärast ei tahaks aidata, aga vanded antud ja ühe inimese kaela kõiki kodutöid jätta on ebaõiglane. Mis sest, et ta on mees ja tema kopsumaht suurem. 

Mul oli täna üks koolitus ja kuna ilm oli nii ilus, siis jalutasin poolteist kilomeetrit rongijaama oma jalgade abil. Vastu tulid hommikust jalutuskäiku tegevad kaks koera ja nende omanik. Ühel koeral oli vaid üks esijalg, kokku kolm jalga ja ta suutis teise täisväärtusliku koeraga ja perenaisega sammu pidada. Mulle südamest meeldivad sellised inimesed, kes annavad loomadele (sõpradele) teise võimaluse - nende füüsiliselt ebatäiuslikkusest hoolimata. Ei tee kergemeelselt magama panemise otsuseid, sest ebatäiusliku olendi eest hoolitsemine on liiga raske, keeruline, kulukas. Kes ei anna alla ja ei eelda teiselt perfektsust: toetavad, kui teisel pole käppa, millega liikuda, ootavad järgi, kui vaja. See printsiip võiks kehtida kõikide elusolendite puhul. Me ei ela Spartas, kus nõrgemad ja haiged visati kuristikust alla. Igatahes, hormonaalbalanss on mul kergelt nihkes, samal ajal kui ma nendega kohtusin, hakkasid silmadest veerema nunnumeetri aktiivsusest põhjustatud pisarad. Appi, kui armas! Naine vaatas mind küll veidi kõõrdi, pühkisin härdimushetke pisarad ja sammusin nagu kõik oleks täiesti olemata olnud. Edasi, pea püsti. Hinges rõõm.  

Tulin rongi pealt, üritasin oma haigla suuna kätte saada ja küsisin, et mis suunas haigla nüüd ongi? Vaadates mu etteulatuvat pugu ehmus teed juhatanud mees ära, et kas ma sünnitan? Kas asjaga on kiire? Pakkus küüti, küsis, kas veed on ära tulnud. Rahustasin abivalmi austraallase maha ja tänasin pakutud abi eest. 

Võtsin tee peale jäänud Prantsuse kohvikust mangomaitselise macaroni ja piimakohvi. Jalutasin ettenäidatud suunas kuniks haigla paistma hakkas (kõlab nagu lõik tänapäeva Punamütsikesest). Olin kohale jõudes tunduvalt enneaegsem, kui vaja ja otsustasin pargipingil aega parajaks teha. Ma ütlen, et rasedus on mu silmanägemise ära võtnud! Lugesin eemalt vakantse pingi pealt, et "no sitting", muigasin endamisi ja mõtlesin, et milleks see pink siin siis on? Aga põhjendasin endale ära, et vast on äsja värvitud ja sättisin end maiustuse ning kohviga pehme rohelise muru peale. Hiljem pingile lähemale jõudes ja sellest möödudes selgus, et tegelikult oli seal kirjas "no smoking" ehk kui oleksin koolitusele smokingus tulnud, poleks seal istuda tohtinud. Teksaste ja ketside ning pluusiga oleks saanud vabalt jalgu puhata. Näed sa. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…