Elu mujal maailmas

Kunagi juulikuus, kui meil oli Austraalias südatalv, vihma sadas ja temperatuurid päeval ulatusid vaid kergelt üle +20 kraadi, otsustasime, et nüüd oleks hea ja paras aeg aiapidamisega alustada. Kõik senised aiaprojektid on osutunud väga lühikeseks - kõrvetava kuumuse, ebaviljaka pinnase ja väheste sademete tõttu, lisaks sellele oleme peaaegu alati valel ajal valesid taimi maha pannud.  Sel aastal, kui meil oli pesa punumine täies hoos, mõtlesime, et teeme asja korralikult. Olen aus: mina mõtlesin ja Andres teostas. Südamega. Kätega. Ei pannud enam panuseid naturaalse liivase toitainetevähese mulla peale. Hankisime komposti. Õhkõrn huumusekiht, ebaviljakas ja liivane muld on Lääne-Austraalias suurimaks probleemiks, millega algaja aiapidaja peab silmitsi seisma. Mulle ikka veel ei mahu pähe, kuidas nii ebaviljakas ja kuiv osariik nagu Lääne-Austraalia saab olla üks vingematest ja produktiivsematest teravilja tootjatest maailmas?  Nii siis. Ostsime tonn seenekasvatu...

Sellel aastal lisandus novembris veel üks tähistamisväärne tähtpäev - isadepäev. Suurt muud ei tahagi öelda, kui vaid seda, et kuidas inimesed beebide käejälgesid teevad/saavad? Meil oli isegi jalajälje lõuendile pressimine selline mitmetunnine projekt pärast mida pool kööki, riided ja Danieli küünealused paksult värviga koos... jalajäljed saime kuidagi läbi suure vaeva tehtud. Aga käejäljed! Tal ju käed pidevalt rusikas. Tõsine löömamees. See on sellepärast, et kui keegi peaks teda unepealt ründama. Rusikas kohe varnast võtta.  Tegime kooki, hea põhjus ikkagi. Ja et ma liiga kiiresti raseduseelsesse kaalu tagasi ei saaks.  Esimene pilt koogist tehtud enne näljaste rändtirtsude saabumist ja teine mõned sekundid pärast rändtirtsu parve meie köögist üle lendamist.  Isadepäeva puhul lubasime kõikidele pereliikmetele paaritunnise lõunauinaku. Kõige parem kingitus üldse! Minu meelest on isegi koer kergelt meie praegusest magamistoas elamisest mõjutatud. Igal vabal sisust...

Täiuslik koduperenaine on täiega raske olla. Satud paratamatult meeleheitele.  Stseen meie argielust.  Pärast lapsega majandamist, köögi koristamist, põranda pesemist, üleeilsete ja eilsete nõude ärapesemist, homse lõunasöögi valmistamist, koera kammimist, pesu voltimist, aia kastmist, koera ja lapsega jalutamist ja õhtusöögi söömist on meil hetk teineteise jaoks.  Andres: Tule siia, ma kallistan sind! Mina jalutan kahe käe vahele, toetume puhtaks küüritud kraanikausile. Tõstan pea kergendusohkega lakke/et nii palju asju sai tehtud/ ja näen mustmiljonit imepisikest mutukat, kes on meie lae ja seinad enda olemisega kokku teinud (raisad tulevad väljast läbi võrgu valguse peale). Tahan lapi ja harja kätte võtta... seni kuni laps magab.  Andres: Kurat, kas sa saad vahepeal vabaks ja lõdvaks lasta ning selle segaduse peale mitte mõelda! Ma tahan sind kallistada ja öelda, kui hea naine sa oled.  Räägin talle sellest, kuidas ebatäiuslik kodune keskkon...