Meie, suurlinna farmerid!

Kunagi juulikuus, kui meil oli Austraalias südatalv, vihma sadas ja temperatuurid päeval ulatusid vaid kergelt üle +20 kraadi, otsustasime, et nüüd oleks hea ja paras aeg aiapidamisega alustada. Kõik senised aiaprojektid on osutunud väga lühikeseks - kõrvetava kuumuse, ebaviljaka pinnase ja väheste sademete tõttu, lisaks sellele oleme peaaegu alati valel ajal valesid taimi maha pannud. 

Sel aastal, kui meil oli pesa punumine täies hoos, mõtlesime, et teeme asja korralikult. Olen aus: mina mõtlesin ja Andres teostas. Südamega. Kätega. Ei pannud enam panuseid naturaalse liivase toitainetevähese mulla peale. Hankisime komposti. Õhkõrn huumusekiht, ebaviljakas ja liivane muld on Lääne-Austraalias suurimaks probleemiks, millega algaja aiapidaja peab silmitsi seisma. Mulle ikka veel ei mahu pähe, kuidas nii ebaviljakas ja kuiv osariik nagu Lääne-Austraalia saab olla üks vingematest ja produktiivsematest teravilja tootjatest maailmas? 

Nii siis. Ostsime tonn seenekasvatusest pärit komposti. Ehitasime kõrgpeenra. Täitsime kompostiga, selle alla panime õue pealt saadud kõiksugust risu (nii kõdunenud, kuid ka kõdunemata jäätmeid) + pappi (mitte seda krõbisevat, vaid ikka pappkastide pappi). 

Ehitusprotsess nägi umbes selline välja /koer oskab mingil imekombel igale pildile ronida: 

Koer ehk ehituse brigadir märgistab viimast korda talle märgistamiseks pandud "poste".

Oleme juba mitu kuud sel viljakal kõrgpeenral kasvanud saadusi tarbinud: till, roheline sibul, spinat, basiilik, salat. Nüüd hakkavad ka kurgid ja tomatid valmis saama. Ega paprika ja arbuuski kaugel pole. Mõned aiaviljad võtame maa seest välja ja istutame uuesti, sisuliselt võib sellises kliimas piisava kastmise korral aasta läbi oma aiasaadusi süüa. 

Mis meid kogu selle protsessi juures kummastab, on igasuguste takistuse teele sattumine. Ükskord närivad teod paprika varre ära, teinekord söövad kakandid spinati istikud ära, kurkidele tulevad eiteakust lehetäide laadsed olevused, tomati taimede lehed keeravad krussi. Iga jumala kord täname, et teeme seda vaid hobi korras ja ei pea toodangust elatuma. Tegelikult ka, kuidas farmerid seda täiskohaga teevad ja kõikide kahjuritega võitlevad!? Pluss lisage sellele ka ette ennustamatud ilmastikutingimused, väetamised, kobestamised, hooldamised...

Kui meil tuli juba juttu suurlinna farmindusest, siis pean ära mainima ka meie üleaedse naabri Chanteli, kes peab oma õuel kahte pruuni kana (elame 1,9 miljoni linnas!). Naabrinaine Chantel koputas mõned päevad pärast Danieli koju jõudmist meie uksele ja andis sellise kausikese munade ning värskete trühvlite ning oma telefoninumbriga, igaks juhuks kui peaksime ükskõik milles  abi vajama (näiteks: kui koer tahab jalutamist, aga meil pole aega ja energiat). Pole seda õlekõrt veel kasutanud, aga kuna ta on nii tungivalt mitmeid kordi abi pakkunud, peaks äkki kasutama.