Otse põhisisu juurde

Meie, suurlinna farmerid!

Kunagi juulikuus, kui meil oli Austraalias südatalv, vihma sadas ja temperatuurid päeval ulatusid vaid kergelt üle +20 kraadi, otsustasime, et nüüd oleks hea ja paras aeg aiapidamisega alustada. Kõik senised aiaprojektid on osutunud väga lühikeseks - kõrvetava kuumuse, ebaviljaka pinnase ja väheste sademete tõttu, lisaks sellele oleme peaaegu alati valel ajal valesid taimi maha pannud. 

Sel aastal, kui meil oli pesa punumine täies hoos, mõtlesime, et teeme asja korralikult. Olen aus: mina mõtlesin ja Andres teostas. Südamega. Kätega. Ei pannud enam panuseid naturaalse liivase toitainetevähese mulla peale. Hankisime komposti. Õhkõrn huumusekiht, ebaviljakas ja liivane muld on Lääne-Austraalias suurimaks probleemiks, millega algaja aiapidaja peab silmitsi seisma. Mulle ikka veel ei mahu pähe, kuidas nii ebaviljakas ja kuiv osariik nagu Lääne-Austraalia saab olla üks vingematest ja produktiivsematest teravilja tootjatest maailmas? 

Nii siis. Ostsime tonn seenekasvatusest pärit komposti. Ehitasime kõrgpeenra. Täitsime kompostiga, selle alla panime õue pealt saadud kõiksugust risu (nii kõdunenud, kuid ka kõdunemata jäätmeid) + pappi (mitte seda krõbisevat, vaid ikka pappkastide pappi). 

Ehitusprotsess nägi umbes selline välja /koer oskab mingil imekombel igale pildile ronida: 

Koer ehk ehituse brigadir märgistab viimast korda talle märgistamiseks pandud "poste".







Oleme juba mitu kuud sel viljakal kõrgpeenral kasvanud saadusi tarbinud: till, roheline sibul, spinat, basiilik, salat. Nüüd hakkavad ka kurgid ja tomatid valmis saama. Ega paprika ja arbuuski kaugel pole. Mõned aiaviljad võtame maa seest välja ja istutame uuesti, sisuliselt võib sellises kliimas piisava kastmise korral aasta läbi oma aiasaadusi süüa. 

Mis meid kogu selle protsessi juures kummastab, on igasuguste takistuse teele sattumine. Ükskord närivad teod paprika varre ära, teinekord söövad kakandid spinati istikud ära, kurkidele tulevad eiteakust lehetäide laadsed olevused, tomati taimede lehed keeravad krussi. Iga jumala kord täname, et teeme seda vaid hobi korras ja ei pea toodangust elatuma. Tegelikult ka, kuidas farmerid seda täiskohaga teevad ja kõikide kahjuritega võitlevad!? Pluss lisage sellele ka ette ennustamatud ilmastikutingimused, väetamised, kobestamised, hooldamised...








Kui meil tuli juba juttu suurlinna farmindusest, siis pean ära mainima ka meie üleaedse naabri Chanteli, kes peab oma õuel kahte pruuni kana (elame 1,9 miljoni linnas!). Naabrinaine Chantel koputas mõned päevad pärast Danieli koju jõudmist meie uksele ja andis sellise kausikese munade ning värskete trühvlite ning oma telefoninumbriga, igaks juhuks kui peaksime ükskõik milles  abi vajama (näiteks: kui koer tahab jalutamist, aga meil pole aega ja energiat). Pole seda õlekõrt veel kasutanud, aga kuna ta on nii tungivalt mitmeid kordi abi pakkunud, peaks äkki kasutama.  

Kommentaarid

  1. Need viljad näevad nii ilusäratavad välja - kohe näha, et suure hoole ja särava päikese all kasvanud. Ainuke nali oli see, et alguses ma vaatasin pildid läbi ja mõtlesin - näe, teevad ka koera jaoks piiratud aia - siis ei saa Zac saadusi uurima minna. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. On hetki, kus mõtleme, et koerale on tõesti mingit aedikut vaja. Siin ühegi pildi pealt pole näha, aga meil oli sellel kõrgpeenral vahepeal ka spinat kasvamas. Kõik spinatilehed, mis üle ääre rippusid, olid koera poolt kergelt ära näritud. Ja ta ei söönud ühte-kahte lehte tervenisti ära, vaid näksas umbes kümnelt erinevalt väikese jupi ära. Ehk siis spinatit kahjustasid kaks kahjurit: teod ja koer. Nüüd, kui kurk on vohama hakanud ja maas roomab, käib seda uudistamas...huvitav, mis ta järgmiseks välja mõtleb.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…