Kas laps segab su kirevat elu?

LÕPUKS suutsin ma leppida sellega, et kodused toimetused ja maja üleüldine korrasolek võivad mõneks kuuks täiesti tagaplaanile jääda ja suva, et pole teist nädalat tolmu imenud, beebi on beebi väga lühikest aega ja parema meelega loen talle raamatut, hoian kaisus või näitan maailma, kui pühendan need väärtuslikud minutid pidevalt sassi mineva kodu korrashoidmisele. 

Alguses oli raske. Et tahaks igale poole jõuda ja kõik asjad õhtuks ära teha. Kui ei jõudnud endale seatud eesmärke realiseerida, muutusin närviliseks ja rahutuks. Nüüd võtan pingevabamalt ja väikeste sammude kaupa, sean endale teostatavamad eesmärgid ja päevane tööde nimekiri on umbes selline: pane puhas pesu kappi. Pese hambad ja käi duši all. Söö lõunat. Loe raamatut. Helista mehele. 

Õhtu ongi käes. Suutsin toitmiste, mähkmete vahetamise ja unele kussutamise vahepeal vaid puhas pesu kappi ära panna. Pole paha! Hästi tehtud! Ja ma Ei LASE end süütundest häirida. Süütunne on selline vahva tunne. Tuleb nagunii. Sest kui näiteks suudan päevasel ajal lapsega tegelemise arvelt miskit enamat korda saata, tunnen end ikka süüdi. Oleks pidanud rohkem lapsega tegelema ja vähem rabelema. Nüüd olen kodus rahmeldamisest dehüdreerunud, väsinud ja valutan pead. 

Igasugused beebide kiiged, lamamistoolid ja muud vidinad ei asenda vanemate tähelepanu ja hoolt. Minu meelest on need üldse kurjast! Lapsega peab tegelema ja mitte talle pidevalt asendustegevusi otsima ja uusi vidinaid koju ostma - istu selles värvilises plärisevas ufolaevas ja ole kuss. Jäta vanemad rahule. Loogiline, et imemasinast enam tahaks väike inimene hoopis sinu süles maailmas ringi vaadata, sinu häält kuulda ja sinu nägu imetleda. Ei saa taolist lähedusvajadust beebidele kuidagi pahaks panna. Maailm on nende jaoks võõras ja tundmatu paik. Sa oled ainuke olend maailmas, mis teda turvaliselt, soojalt ja mõnusalt tundma paneb. 

Vahepeal pärast õhtust toitmist võtab Andres poja poodi kaasa. Olgem ausad, Andresele meeldib tähelepanu, mida ta saab kõikidelt ümbritsevatelt inimestelt, kes pisikest beebit kandelinas näevad. Oh, mis isa, tegeleb oma lapsega! Ja märkimata ei saa jätta ka väärtuslikku isa-poja aega. Neil peab sama tugev ja lahutamatu side tekkima, nagu emal lapsega. Andke siis isale aega ja võimalust selle tekkimiseks. 

Danielile meeldib siledale rinnale vahelduseks isa karvasest rinnast kinni hoida. 

Samal ajal kui poisid toiduvarusid täiendavad, lähen mina koeraga jooksma või jalutama. Hingan värsket õhku. Teen väikese pausi. Uskumatu, kui palju rahulikumana ja tasakaalukamana sa selliselt jalutuskäigult tuled! Asjad loksuvad taas paika ja oled palju parem inimene. Nelja seina vahel istudes hakkad närviliseks muutuma. Sellepärast on naise vaimse tervise seisukohalt äärmiselt hädavajalik, et vahepeal end tuulutamas saaksid käia, teiste inimestega sotsialiseeruda ja oma kodurutiinist välja. Kasvõi kord päevas ja sedagi vaid pooleks tunniks.  

Mõnikord on meil nii, et mees võtab rahutu koera ja piimakoomas lapse ning läheb nendega parki. Väidetavalt suudab ta kahe jalutatavaga veel isegi sörkida. Jällegi, erinevalt naisest, kes koera ja lapsega igapäevaselt selles pargis tiire teevad, püüab sama asju tegev mees kõikide pargis olevate inimeste tähelepanu. Ma ei saa aru, kas see pole siis tavaline, et isad nii teevad? Kuidas mehed siis lapse kasvatamisse ja lapsega läheduse tekkimisse panustavad? 

Tuletan endale pidevalt meelde: rahulikult, naine, rahulikult. Kiiresti ja närviliselt elades muutud kiiresti vanaks. Lähed peast halliks, nägu tõmbub krimpsu. Naudi elu, selle sekundeid ja minuteid, mis sest, et mõned nendest sekunditest polegi teab, mis fäänsid ja glamuursed, on hoopis tavalised ja sellised, mida umbes veel miljon inimest samal ajal kogevad.