Otse põhisisu juurde

Kas laps segab su kirevat elu?

LÕPUKS suutsin ma leppida sellega, et kodused toimetused ja maja üleüldine korrasolek võivad mõneks kuuks täiesti tagaplaanile jääda ja suva, et pole teist nädalat tolmu imenud, beebi on beebi väga lühikest aega ja parema meelega loen talle raamatut, hoian kaisus või näitan maailma, kui pühendan need väärtuslikud minutid pidevalt sassi mineva kodu korrashoidmisele. 

Alguses oli raske. Et tahaks igale poole jõuda ja kõik asjad õhtuks ära teha. Kui ei jõudnud endale seatud eesmärke realiseerida, muutusin närviliseks ja rahutuks. Nüüd võtan pingevabamalt ja väikeste sammude kaupa, sean endale teostatavamad eesmärgid ja päevane tööde nimekiri on umbes selline: pane puhas pesu kappi. Pese hambad ja käi duši all. Söö lõunat. Loe raamatut. Helista mehele. 

Õhtu ongi käes. Suutsin toitmiste, mähkmete vahetamise ja unele kussutamise vahepeal vaid puhas pesu kappi ära panna. Pole paha! Hästi tehtud! Ja ma Ei LASE end süütundest häirida. Süütunne on selline vahva tunne. Tuleb nagunii. Sest kui näiteks suudan päevasel ajal lapsega tegelemise arvelt miskit enamat korda saata, tunnen end ikka süüdi. Oleks pidanud rohkem lapsega tegelema ja vähem rabelema. Nüüd olen kodus rahmeldamisest dehüdreerunud, väsinud ja valutan pead. 

Igasugused beebide kiiged, lamamistoolid ja muud vidinad ei asenda vanemate tähelepanu ja hoolt. Minu meelest on need üldse kurjast! Lapsega peab tegelema ja mitte talle pidevalt asendustegevusi otsima ja uusi vidinaid koju ostma - istu selles värvilises plärisevas ufolaevas ja ole kuss. Jäta vanemad rahule. Loogiline, et imemasinast enam tahaks väike inimene hoopis sinu süles maailmas ringi vaadata, sinu häält kuulda ja sinu nägu imetleda. Ei saa taolist lähedusvajadust beebidele kuidagi pahaks panna. Maailm on nende jaoks võõras ja tundmatu paik. Sa oled ainuke olend maailmas, mis teda turvaliselt, soojalt ja mõnusalt tundma paneb. 

Vahepeal pärast õhtust toitmist võtab Andres poja poodi kaasa. Olgem ausad, Andresele meeldib tähelepanu, mida ta saab kõikidelt ümbritsevatelt inimestelt, kes pisikest beebit kandelinas näevad. Oh, mis isa, tegeleb oma lapsega! Ja märkimata ei saa jätta ka väärtuslikku isa-poja aega. Neil peab sama tugev ja lahutamatu side tekkima, nagu emal lapsega. Andke siis isale aega ja võimalust selle tekkimiseks. 


Danielile meeldib siledale rinnale vahelduseks isa karvasest rinnast kinni hoida. 


Samal ajal kui poisid toiduvarusid täiendavad, lähen mina koeraga jooksma või jalutama. Hingan värsket õhku. Teen väikese pausi. Uskumatu, kui palju rahulikumana ja tasakaalukamana sa selliselt jalutuskäigult tuled! Asjad loksuvad taas paika ja oled palju parem inimene. Nelja seina vahel istudes hakkad närviliseks muutuma. Sellepärast on naise vaimse tervise seisukohalt äärmiselt hädavajalik, et vahepeal end tuulutamas saaksid käia, teiste inimestega sotsialiseeruda ja oma kodurutiinist välja. Kasvõi kord päevas ja sedagi vaid pooleks tunniks.  

Mõnikord on meil nii, et mees võtab rahutu koera ja piimakoomas lapse ning läheb nendega parki. Väidetavalt suudab ta kahe jalutatavaga veel isegi sörkida. Jällegi, erinevalt naisest, kes koera ja lapsega igapäevaselt selles pargis tiire teevad, püüab sama asju tegev mees kõikide pargis olevate inimeste tähelepanu. Ma ei saa aru, kas see pole siis tavaline, et isad nii teevad? Kuidas mehed siis lapse kasvatamisse ja lapsega läheduse tekkimisse panustavad? 

Tuletan endale pidevalt meelde: rahulikult, naine, rahulikult. Kiiresti ja närviliselt elades muutud kiiresti vanaks. Lähed peast halliks, nägu tõmbub krimpsu. Naudi elu, selle sekundeid ja minuteid, mis sest, et mõned nendest sekunditest polegi teab, mis fäänsid ja glamuursed, on hoopis tavalised ja sellised, mida umbes veel miljon inimest samal ajal kogevad. 



Kommentaarid

  1. Khmm. Hoiatan, need jutu alguses loetletud asjad võivad suisa mõneks aastaks tahaplaanile jääda... sest laps muutub aktiivsemaks, uudishimulikumaks, rohkem teadlikult tähelepanu nõudvaks jne. Rääkimata sellest, et asju ei saa madalatel pindadel kohe üldse hoida.
    Aga üldiselt nii tuttav tunne oli lugeda, mul olid titade saabudes umbes taolised tunded ja läbielamised. Aga kui prioriteedid paika loksusid seoses uute ilmakodanikega, siis edasi oli elu ikka lill mis lill :) soovin sama teilegi! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tegelikult ootan põnevusega kuna ta uudishimulikumaks ja aktiivsemaks muutub, saab temaga rohkem teha, kui lihtsalt toita, mähkmeid vahetada ja unele soigutada. Ma loen isegi praegu Danielile raamatuid (umbes 30 sekundit suudab pildile ja tekstile keskenduda) ja laulan, mängime mati peal põrandal, aga kõik see võib maksimaalselt 10 minutit toimuda, siis ta väsib ära, hakkab jonnima, kaotab huvi ja tähelepanu. Ma usun, et esimesed kuud ongi just sellepärast kõige raskemad, et me arvame, et saame endises elutempos elada, aga kodu korrashoid jääbki vist nüüd tükiks ajaks tagaplaanile..

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr