Kas suudad seda postitust magama jäämata lõpuni lugeda?

Tahaks kõvasti üle internetiavaruse karjuda, et mis minu blogist on saanud? Päris surnud ei ole, aga elusast loomingulisest eneseväljenduskohast on asi väga kaugele nihkunud. Tegelikult ka! Viimasel ajal kirjutan mingit igavat jura, hea veel, et tavalisi argiõhtuid ümber jutustama pole asunud: ja siis tuli Andres koju, panime koerale rihma kaela ja läksime kogu perega jalutama. Muudkui "käisime seal ja sõime seda", aga oma arvamust pärast lapse saamist maailma asjadest üldse enam pole? Või midagi huvitavat enam ei mõtle? Kui te vaid kuuleksite neid dialooge, mis minu peas käivad: Mandela elulooraamat on kindlasti igas raamatukogus välja laenutatud, huvitav küll, kes esimese grilli kokku pani (pean üles kirjutama ja kui netti pääsen, uurin välja), miks inimeste suhted ajaga jahenevad ja kas sellesse on segatud meie kehade biokeemia, huvitav, miks beebid unes naeratavad. 

Ma oleksin justkui talveunest ärganud, aju töötab pidevalt täisvõimsusel, tahan teada, miks asjad nii on, tahan oma teadmisi edasi anda, tõe selgitamiseks inimestega vaielda ja teiste arvamusi kuulda. Ja mõtlen palju. Tahaks muidugi tunduvalt rohkem lugeda, et mõtteainet juurde tekitada. 

Aga kui oma blogisse satun ja kirjutamisega alustan, hakkab tihtipeale piinlik. Selline ongi? Mis sisu see selline on? Elevant kesktalvises Tallinna loomaia puuris on ka värvilisem, kui minu tekstide sisu. Ajapuudus on vabandus. Parem ära kirjuta üldse, kui kirjutad sellist ebahuvitavat ja -olulist teksti, mis kellelegi korda ei lähe. Null emotsiooni. Kui mu vanaema kirjutamisest hooliks, siis suudaks kindlasti minust huvitavalt asju edasi anda. Muuseas, mu ema ema on väga loominguline inimene, viimati kui tema ettevõtmistest kuulsin, siis ta saatis mingi fotokonkursile pildi, kus ta istus kaevu põhjas jalad lootose ja käed namaste asendis. Mõtlesin küsida, kuidas ta kaevu sisse sai...ja kas see tema 70+ aasta juures ohtlik ei olnud? Vanaema ise teab, mis teeb. Teine vanaema tähendas omal ajal kohaliku külaelu kümnetesse märkmikesse üles. Huvitav, kas ma olen krooniku geeni säält saanud? Isapoolsest suguvõsast?

Igatahes, ma rääkisin Andresega ja ta lubas suure suuga valget veini õhtusöögi kõrvale rüübates, et ta kirjutab ka! Kirjutab poja sünnist ja kuidas see sündmus tema maailmasse suhtumist kõigutas ning muutis. Kirjutab "efektiivsete inimeste" koolitusest ja raamatust, millest ta vaimustusse sattus. Mina tahaksin sellest nädalast aktiivsemalt oma läbimõeldud mõtteid siia konstrueerida. Mõnikord ei peagi tekst keeruline ja võõrsõnu täis olema, vahepeal tohidki oma faktidele tuginematuid emotsioone edasi anda, mida mõne inimese, sündmuse või uudise osas tunned. 

Kõige selle hädakisa põhjuseks on see, et ma vaatan, kuidas meid siin ümbritsevate inimeste eesti keele oskus järjest kehvemaks muutub ja tahaks kümne küünega enda omast kinni hoida, seda kaitsta ja säilitada. Appi, me ju peame väikestele väliseestlastele korrektse ja elava keele selgeks õpetama. 

Blogimine ja eesti keeles kirjutamine on selleks suurepärane tegevus, et aeg-ajalt EKI kodulehte või ÕSi veebiverisooni külastada ja teada saada, et mõned õigekirjareeglid on lõdvemaks läinud ja võid nüüd ükskõik kuidas pidi kirjutada, aga hea ettekääne ka selleks, et vahepeal tekstsõnumitest või Facebooki pildi kommentaaridest pikemaid ning sisukamaid tekste eesti keeles kirjutada. 

Number üks keeleks väikesel Danielil ja tema õdedel-vendadel saab olema eesti keel. Selleks peavad vanemad suutma end vabalt, selgelt ja hästi eesti keeles väljendada.

Lõpetan oma mula ja luban veel enne uue aasta saabumist rohkem, paremini ja kirjumalt kirjutada. Küllalt on asju, mis korda lähevad ja vere keema ajavad, kukalt kratsima ja "appi, maailma on hukas" stiilis mõtteid mõlgutama panevad. 

Praegu tuleb raadiost Cheri "Believe" ja ma tunnen end tõelise dinosaurusena, sest see laul oli kuum 1998. aastal ja ma mäletan seda aega! Ma olin juba täiega olemas - täiesti oma huvide ja üsna väikeste tissidega.