Otse põhisisu juurde

Kas suudad seda postitust magama jäämata lõpuni lugeda?


Tahaks kõvasti üle internetiavaruse karjuda, et mis minu blogist on saanud? Päris surnud ei ole, aga elusast loomingulisest eneseväljenduskohast on asi väga kaugele nihkunud. Tegelikult ka! Viimasel ajal kirjutan mingit igavat jura, hea veel, et tavalisi argiõhtuid ümber jutustama pole asunud: ja siis tuli Andres koju, panime koerale rihma kaela ja läksime kogu perega jalutama. Muudkui "käisime seal ja sõime seda", aga oma arvamust pärast lapse saamist maailma asjadest üldse enam pole? Või midagi huvitavat enam ei mõtle? Kui te vaid kuuleksite neid dialooge, mis minu peas käivad: Mandela elulooraamat on kindlasti igas raamatukogus välja laenutatud, huvitav küll, kes esimese grilli kokku pani (pean üles kirjutama ja kui netti pääsen, uurin välja), miks inimeste suhted ajaga jahenevad ja kas sellesse on segatud meie kehade biokeemia, huvitav, miks beebid unes naeratavad. 

Ma oleksin justkui talveunest ärganud, aju töötab pidevalt täisvõimsusel, tahan teada, miks asjad nii on, tahan oma teadmisi edasi anda, tõe selgitamiseks inimestega vaielda ja teiste arvamusi kuulda. Ja mõtlen palju. Tahaks muidugi tunduvalt rohkem lugeda, et mõtteainet juurde tekitada. 

Aga kui oma blogisse satun ja kirjutamisega alustan, hakkab tihtipeale piinlik. Selline ongi? Mis sisu see selline on? Elevant kesktalvises Tallinna loomaia puuris on ka värvilisem, kui minu tekstide sisu. Ajapuudus on vabandus. Parem ära kirjuta üldse, kui kirjutad sellist ebahuvitavat ja -olulist teksti, mis kellelegi korda ei lähe. Null emotsiooni. Kui mu vanaema kirjutamisest hooliks, siis suudaks kindlasti minust huvitavalt asju edasi anda. Muuseas, mu ema ema on väga loominguline inimene, viimati kui tema ettevõtmistest kuulsin, siis ta saatis mingi fotokonkursile pildi, kus ta istus kaevu põhjas jalad lootose ja käed namaste asendis. Mõtlesin küsida, kuidas ta kaevu sisse sai...ja kas see tema 70+ aasta juures ohtlik ei olnud? Vanaema ise teab, mis teeb. Teine vanaema tähendas omal ajal kohaliku külaelu kümnetesse märkmikesse üles. Huvitav, kas ma olen krooniku geeni säält saanud? Isapoolsest suguvõsast?

Igatahes, ma rääkisin Andresega ja ta lubas suure suuga valget veini õhtusöögi kõrvale rüübates, et ta kirjutab ka! Kirjutab poja sünnist ja kuidas see sündmus tema maailmasse suhtumist kõigutas ning muutis. Kirjutab "efektiivsete inimeste" koolitusest ja raamatust, millest ta vaimustusse sattus. Mina tahaksin sellest nädalast aktiivsemalt oma läbimõeldud mõtteid siia konstrueerida. Mõnikord ei peagi tekst keeruline ja võõrsõnu täis olema, vahepeal tohidki oma faktidele tuginematuid emotsioone edasi anda, mida mõne inimese, sündmuse või uudise osas tunned. 

Kõige selle hädakisa põhjuseks on see, et ma vaatan, kuidas meid siin ümbritsevate inimeste eesti keele oskus järjest kehvemaks muutub ja tahaks kümne küünega enda omast kinni hoida, seda kaitsta ja säilitada. Appi, me ju peame väikestele väliseestlastele korrektse ja elava keele selgeks õpetama. 

Blogimine ja eesti keeles kirjutamine on selleks suurepärane tegevus, et aeg-ajalt EKI kodulehte või ÕSi veebiverisooni külastada ja teada saada, et mõned õigekirjareeglid on lõdvemaks läinud ja võid nüüd ükskõik kuidas pidi kirjutada, aga hea ettekääne ka selleks, et vahepeal tekstsõnumitest või Facebooki pildi kommentaaridest pikemaid ning sisukamaid tekste eesti keeles kirjutada. 

Number üks keeleks väikesel Danielil ja tema õdedel-vendadel saab olema eesti keel. Selleks peavad vanemad suutma end vabalt, selgelt ja hästi eesti keeles väljendada.

Lõpetan oma mula ja luban veel enne uue aasta saabumist rohkem, paremini ja kirjumalt kirjutada. Küllalt on asju, mis korda lähevad ja vere keema ajavad, kukalt kratsima ja "appi, maailma on hukas" stiilis mõtteid mõlgutama panevad. 

Praegu tuleb raadiost Cheri "Believe" ja ma tunnen end tõelise dinosaurusena, sest see laul oli kuum 1998. aastal ja ma mäletan seda aega! Ma olin juba täiega olemas - täiesti oma huvide ja üsna väikeste tissidega. 

Kommentaarid

  1. Mul tekivad ka vahel sellised hood, et issakene, me oleme siin Austraalias juba nii kaua elanud ja kõik huvitavamad nähtused blogi vahendusel edasi kandnud, et millest siis üldse veel kirjutada. Oma eraelust mina niimoodi kirjutada ei oskaks, lihtsalt ma ei kujuta ette, kellele see niiväga korda läheks eksole. Ja siis ma olengi mitu korda mõelnud, et äkki aitab kah sellest blogimisest. Siis jälle vaatad oma blogi ja selle statistikat ja tunned, et krt keegi ju koguaeg loeb ja endal ka uhke tunne jne, et ikka ei saa kinni panna. Ei saa blogiga ja ei saa blogita:)
    Sinu kirjutamispisik on minu omast muidugi valgusaastate kaugusel nii et mina küll ei usu, et sa ilma kirjutamiseta kuidagi hakkama saaks.
    Mis puudutab eestlaste keeleoskust, siis sel teemal ma tahaks lausa ühe sissekande kirjutada! Lihtsalt jube, kuidas noored eestlased kirjutavad (stiilinäiteid leiab näiteks FB Eestlased Austraalias grupist küll ja veel). See tuleb teil tõesti südameasjaks võtta, et väike Daniel tulevikus lisaks rääkimisele ka miskit kirjutada eesti keeles oskaks :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on problemaatiline küll, leida teemasid ja suuta oma väsinud ajuga miskit huvitavat pärast tihedat (töö)päeva kirja panna. Kas sinu perekond ei loe teie (rohkem sinu) blogi? Ma mõtlen kõike seda kirjutades just meie lähedaste peale, kes äkki tahaksid teada, mida me oma aias kasvatame või kuidas mingit sünnipäeva tähistasime. Õnneks on reisipisik täielikult meie organismid vallutanud ja küll me kuskile huvitavasse paika end lähiaastal lennutame :)
      Ma arvan, et ega teiegi nüüd koduseks ja ainult töölkäijateks ei jää. Küll tuleb veel neid teemasid! Sa oled ka blogi nii pikalt pidanud, et see on juba nagu auasi seda edasi ajada. Pealegi, väga paljud Austraalia eestlaste blogid surevad pärast esimesi kuid välja/ära, me sinuga oleme suutnud mingil määral järjepidevad olla. Mis sest, et vahepeal võib kaks kuud kirjutamises pausi tekkida!

      Oh, ei tea jah, miks inimesed eesti keeles rääkides ja kirjutades nii lohakad kipuvad olema. Keegi ei kontrolli üle ja ei mõtle, kas niimoodi öeldes on ikka õige. Need tüüpvead on nii laialtesinevad, et kes teab, võib-olla mõnekümne aasta pärast keegi ei teagi, et "töödata" ja "taodelda" on täiesti VALED. Ja teine asi, mis mul ihukarvad püsti ajab ja mida inimesed pidevalt teevad, on tähemärkide ja tühikute teema. Kes kurat leiutas selle: enne hüüumärki tühik???

      Kustuta
    2. Ma juba FB jagasin oma arvamust eesti keele teemal, kahju lihtsalt, et kõik need näited korraga meelde ei tule. Mul pole nii palju fantaasiat, et paljusid sõnu niimoodi kirjutada, nagu ise näinud olen.

      No loeb ikka pere ka, aga kuna mu blogi on avalik ja statistikat jälgides tundub, et paljud lugejad on võhivõõrad, mõtlen ma vist rohkem laiemate teemade peale. Lähedased teavad enamasti niikuinii mis me eile tegime (kui see oli midagi olulist) või kuhu järgmine nädvah lähme vms. Ja eks elu on ju selline argine ja otsid sealt ikka välja rohkem sellised aspektid, mis on jagamist väärt ja mis pole liiga privaatsed. Ja blogi eesmärk oligi algusest peale meie seiklust kajastada, juhtus lihtsalt, et seiklusest saigi igapäevaelu ja siin me siis nüüd omadega oleme :)

      Ma olen endale lubanud, et nii kaua kuni lugejaid jätkub, peab ka kirjutama. Ja eks teine asi on ka see, et ei taha alla anda, sest nagu sa kirjutasid, siis enamus alustavad suure hurraaga blogimist ja paari kuu pärast on vaikus. Tahaks ikka natuke massist eristuda või nii.
      Ja ega polegi palju tuttavaid järel, kelle blogisid lugeda, teie oma on üks väheseid allesjäänuid.

      Kustuta
    3. Tead, kui teemad täitsa otsa saavad, siis võid hakata kirjutama sellest, kuidas te Austraalias muru rohelisena hoiate ja kui mitu korda Murphy päeval kakal käib või kui palju bensiini auto võtab. Haha, sisu pole tähtis, peaasi, et eesti keeles! Ma tegelikult üritan intrigeerivaid teemasid leida, aga nagu sa isegi omast peast tead, siis keskmise postituse valmis kirjutamine võib teinekord paar tundi sinu ajast võtta...ja kui sa veel mingil sügavamal teemal kirjutad, siis pead kõike fakte kontrollima ja oma arvamuse ses osas konstrueerima. Pole lihtne see blogija elu. Jätka samas vaimus ja lase meheraasuke ka aeg-ajalt pulti. Ma olen kindel, et tal on särtsakaid teemasid ja arvamusi :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…