Otse põhisisu juurde

#100happydays

Mitte, et viimastel päevadel oleks õnne vähe olnud! Ei, seda kindlasti mitte, vaid asi on selles, kui mõni õnnehetk mind tabab, siis ei ole ei kaamerat ega telefoni haardeulatuses. Ma lihtsalt ei oska toitu, huvitavat inimest, kvaliteetaega, koera trikke või perega veedetud aega kuidagi pildile jäädvustada. Või kui isegi oskan, kas ilmtingimata on vaja?

Päev # 5 veetsime perekondlikku uinakut tehes ja mina käisin tunniajasel massaažisessioonil, sellesse päeva mahtusid ka kaks huvitavat ja uut inimest, kellest üks väga jutukas ja humoorikas kaasmaalane; teine aga minu naismassöör, kes vahetas stressirohke õhuvägede piloodi töö inimeste masseerimise vastu! #100happydays #day6 Austraalia Päeva jalutuskäik jõe ääres + aeglaselt (8 tundi) madalatel temperatuuridel "keedatud" veiseliha. Tõdesin taaskord, et õnneks on tõesti vähe vaja - kõigest ohtralt õlut ja viina! Nali, nali. Lemmikute meeste ja neljajalgsete seltskonda ja natuke nalja. Noh, head sööki ja ilutulestikku taustaks. 


#100happydays #day7 poolikute asjade lõpetamise päev. Lõpuks said lapsed jalad ja käed raami! #100happydays # day8 tõime PEAAEGU trenažööri tuppa, et palavatel päevadel ikkagi trenni saaks teha ja ma jõudsin juba sellest liigselt erutuda ning ette kujutada, kuidas minu rasedusega kogutud vaalarasv robinal tundidega alla minema hakkab (otsustasime viimasel hetkel, et see masin võtab liiga palju ruumi ja teeme seda nädalavahetusel, sest neljapäeval peab meie elutuppa 8 emmet väikeste lastega ära mahtuma). #100happydays # day 9 leiutasin kodus olemasolevatest vahenditest juustukoogi. Segasin kõik kokku: sügavkülmas olnud maasika toormoos, želatiin, toorjuustu ja vanillisuhkur, veidi tavalist suhkrut ja muna, suvalised kodus olnud küpsised põhjaks ja tulemus oli pääääris hea. Kuna koguseid ei tea ja valmistamisprotsessi ei mäleta, oli tegemist kordumatu kunstielemendiga. #100happydays #day9 korraldasime Danieliga ümbruskonna beebidele vastuvõtu (kahjuks umbed pooled jäid sel korral tulemata):

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust