Otse põhisisu juurde

Külalised läksid ära

Ema & õmblemise ABC  ehk üritame elutoa kardinad parajaks teha. 
Kuuajane puhkus sai läbi, külalised on läinud ja nüüd rutiini juurde tagasi. Kus me kõikjal ära ei käinud! Merel, mägedes, saarel, vabaõhukinos, rannas, kalal, jõe ääres, parkides, kohvikutes. Ja kõike seda kahe kuu vanuse lapsega. Väljakutsuv, kuid mitte võimatu. Lapsega liikudes ja reisides peab logistika viimse detailini läbi mõeldud olema. Ja tsivilisatsioonist mitmeks päevaks ära sõites, tuleb hoolikalt läbi arvutada, oot kui palju mähkmeid kolmeks päevaks on ikkagi vaja? Ja võtta igaks juhuks +10 mähet varuks. 

Ühel korral võtsime 360 km pikkuse reisi ette isegi lapse ja koeraga ja külalistega. Õppetund number üks sellisest ettevõtmisest on, et pakkida tuleks eelmisel õhtul. Kõik vajalikud asjad juba varakult autosse laadida. 

Niuksuv koer ja jonniv laps ja 360 km - väljakutsuv, kuid mitte võimatu! Kui pärast väsitavat rannapäeva õhtul koera lubavat söögikohta pisikeses Bunburys otsisime, hakkasime südamest kahetsema, et neljajalgse olime kaasa võtnud. Asjadel on kombeks isegi kõige masendavamas olukorras mõistlikult lahenema. Meie saime Bunburys kõhud täis, samal ajal kui koer lakkus laua all kohvitopsist vett. 

Tahtsin tegelikult juba eile kirjutama hakata, aga mingi vastik kirjeldamatu melanhoolia oli peal. Andres ütles ka, et tal on samuti kahju, et külalised ära läksid. Koer ootas oma sõpru akna peal, arvas, et ehk tulevad tagasi. Külalised ütlesid küll mitu korda: "Järgmine kord, kui me tuleme..."Me tõdesime, et ju olid head külalised, kui nende äramineku pärast hing tühjaks jäi. 

Elu läheb edasi. Ja meie tuleme varsti ise külla. 
Marlston Hill Lookout Tower Bunburys - meie koera esimene nii kõrge (25 m kõrguse) torni külastus. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...