Otse põhisisu juurde

Oh õudust: väga halvast (eesti) keelest

Kui ma veel tööl käisin, töötasin ühes osakonnas minu ema vanuse Austraalia päritolu naisega. Ta oli muidu hullult tore ja hoolitsev, aga kirjutada ei osanud. Aeg-ajalt küsis minu käest nõu, kuidas pikemaid ja keerulisemaid inglisekeelsed sõnu õigesti kirjutada. Sellised näiteks nagu accommodation, buffet, accidentally, experience, guarantee, ignorance...ja nii edasi. Ega ma, immigrant, asju 100%-lise täpsusega ei tea. Soovitasin tal korduma kippuvate sõnade osas mingid õigekirja seosed luua. Et lõpuks asjad meelde jääksid. 

Ükskord ühel osakonna koosolekul tuli jutuks e-maili kommunikatsioon klientidega ja ülemus pidi nii mõnelegi meelde tuletama, et kirja alustatakse elementaarsetest viisakusväljenditest nagu hello, good morning, evening, afternoon. Sellel samal kokkusaamisel julges boss küsida minu kirjaoskamatu töökaaslase käest, et kuule, miks sa kirjavahetuses kõikide klientide peale karjud? Töökaaslane vaatas selle küsimusele peale bossile altkulmu otsa ja küsis üle, sest ta polevat kedagi kunagi pikalt saatnud ja klientide peale hääletooni tõstnud. Ülemus seletas viisakalt mind kuude viisi piinanud probleemi ära, et töökaaslane kasutab iga lause lõpus hüüumärki, mõnikord on neid seal mitu. Väga tihti lõpetatakse ametlik kiri aga "Best regards" asemel hoopis nii: "Cheers!!!!!!!" 

Hüüumärgiga lause on kas hüüatuskõnetluslause (eraldi lausena võetav üte), käskkeeldsoovlause või midagi üllatavat või hämmastavat teatav lause, ütleb WikipediaVahepeal lugesin selle töökaaslane tekste, kus iga lause lõppes hüüumärgiga ning nii tahtsin kirjutada, et mis sa hüüatad koguaeg. Rahune maha. Pärast seda jutuajamist tõmbas minu töökaaslane hüüumärkide kasutamisega koomale. 

Olen paari eestikeelse virtuaalse emadegrupi liige ja seal kirjutatakse pidevalt, kui mitme kuusega koos elatakse. See on lihtsalt nii häiriv ja ma ei suuda uskuda, et vaid üksikud inimesed teavad ja oskavad kirjutada selliseid sõnu nagu: kahekuune, kolmekuune, neljakuune, viiekuune. Kui sa jätad need kaks sõna lahku (kahe kuusega), tähendus muutub automaatselt millekski muuks. Kui tahad lapse vanust lahku kirjutada, siis kirjuta hoopis kahe kuu vanusega, kolme meetri pikkusega. 

Ja siis foorumis "Eestlased Austraalias" kirjutavad mitmed liikmed KÕIK teised rahvused väikese algustähega, aga eestlased, see püha ja maailma valitsev rahvus, on teiste rahvuste loetelus alati suure algustähega: "Meil töötavad prantslased, austraallased, sakslased, Eestlased." Mis mõttes??? Siin tahaks mina tuhat hüüumärki kasutada. 


Lisaks sellele, et sooviksin väga teada, kuidas maailm alguse sai ning kas enne oli kana või muna, tahaksin ma sellest kõigest rohkem teada, kes oli see esimene keenijuss, kes tegi algust ja õpetas ka teistele enne koma, punkti, hüüumärki või küsimärki tühikut panema? 
Näited:
Mari läks metsa ja eksis metsas ära . 
Selle hooaja trendid ! 
Kas sa käisid arsti juures ära ? 
Kõigest süütu väike tühik, aga oh, kuidas mu närv läheb küla peale looklema, kui inimesed ei suuda ISEGI tühikute kasutamist endale selgeks teha. Mis siis veel rääkida sellistest keerulistest tegusõnadest ja nende pööramisest nagu töötama/töötada (ja jumala eest mitte töödata!), taotlema/taotleda (ja mitte taodelda!). 

Neid levinud kirjavigu on veel tuhandeid, tõesti, võib-olla ei olegi mõtet inimestele maast madalast õigekirjareegleid õpetada, vaid reegleid muuta jooksvalt ning vajadusel, et lollid ja kirjaoskamatud end lollide ja kirjaoskamatutena ei tunneks. 

Ahjaa, mainimist väärivad ka virtuaalsed emod. Kas tõesti peab ühes lauses kasutama korraga kahtlevat, ühe silmaga nutvat, pilgutavat, laia suuga naervat emotikoni? Ma ei ole küll psühhiaater, aga...taolised tegelased vajavad selgelt nende abi. Või kirjutama, et ah, mul on vähk (suur naerusuu), praegu käin kemoteraapias (pilgutav naerusuu), äkki kevadel suren ära (lai naerusuu). Nagu, mis mõttes? Mida peaksid need naerusuud sisule juurde andma? Ja mitte ainult surmtõsiste tekstides ja teemades laiapõseliste naerusuude kasutamine ei häiri mind, vaid ka üleüldse emotikonidega liialdamine. Mõned inimesed ei oskagi kirjutada, vaid loobivad ainult igasuguseid naerusuid ja nutunägusid. Kommunikatsioon sellisel kujul muutub üha pealiskaudsemaks ja primitiivsemaks:  
Jou :D :D :D vb tlen homme ;) :D ex nääb! (L)

Kommentaarid

  1. On jah õudne, no mis sa teed. Nüüd olen avastanud näiteks sellised toredad sõnad nagu qi ja qst. Jubedalt häirivad! Aga kui on valida, kas koma tühikuga või üldse ilma komata, siis see esimene variant on ikka parem (st kergem lugeda).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kets, hari mind, vana ja ebakaasaegset inimest, mida qi ja qst tähendab? Ega mitte ometi kui ja kust??? Ma olen vist juba kõrgemat sorti keelepedant, tõepoolest, parem tühikuga kui üldse mitte.

      Kustuta
  2. 100% sekundeerin. Kohutav, kuidas inimesed kirjutavad!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Endal läheb ka aeg-ajalt mõni asi meelest või hakkad kahtlema, kuidas kirjutada, aga terve internet on kõiksugused abistavaid veebe ja nõuandlaid täis..Minu meelest võiks ÕIGESTI kirjutamisega rohkem vaeva näha, isegi siis, kui see on suvaline FB pildi või staatuse kommentaar.

      Kustuta
  3. Mina pean ka oma hüümärke jälgima, kipun kuritarvitama. Ja mulle tundub, et emotikonid on süvenematusest. Et ei viitsita süveneda, kuidas oma emotsiooni sõnadega väljendada ja siis pannakse naerusuu, et inimesed ikka aru saaksid, et oli rõõmsameelselt mõeldud. Tuleb rohkem (klassikuid) lugeda! (siin bist võiks hüüumärki kasutada?)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kadri, sellega me oleme harjunud, et sa koguaeg teiste peale karjud. Haha, okei, sinu laused on enamjaolt üliemotsionaalsed ja sisukad, mis tähendab, et hüüumärgid enamjaolt sobivad sinna. Muide, ma loen (kuulan audioraamatut) ühte Austraalia kirjandusklassikat ja see raamat sööb minu hinge, päris hea, pean sulle saatma :) Selle üliemotsionaalse tekstiga (emotikonid) jääb vahepeal mulje, et inimesed ühe silmaga nutavad ja teisega naeravad. Bipolaarne maailm.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…