Kuidas me rohelise muru nimel seadust rikkusime

Olen siiani meie perekonda üsna keskkonnamõistlikuks pidanud, aga paar päeva tagasi lõi reaalsus terava kirvega täpselt otsa ette. Ai! Siiamaani on valus. 

Kasutame pabermähkmete asemel korduvkasutatavaid riidemähkmeid, plastikpudelistest vett ei joo (filtreerime kraanivett), võimalusel sõidame ühistranspordiga ja kui autoga, siis üsna kütusesäästlikult. Tellime endale e-arveid ja -teatisi, kasutame poest saadud kilekotte prügikottidena, konditsioneerid paneme tööle ainult väga palavatel päevadel ja üritame kõik toiduained ära kasutada ning ei viska midagi ära (või kui, siis väga harva). Samuti pole meil kummalgi midagi kasutatud mööbli, tehnika ja riiete vastu ning enda kasutatud ja vedelema jäänud asjad viime hea meelega korjandus- ja annetuskohtadesse. Mingit kasutut Hiina kräppi endale koju ei osta. Duši all ei ligune.  

Paar päeva tagasi saime oma kahe kuu veearve. Muidu siiani polnud veearved üldse suured. 45 kuupmeetrit ja selle kanti, kuid viimane arve oli hiiglaslik! 114 kuupmeetrit ja seda vaid 61 päeva jooksul ($201). Eks oma jälje jätsid ka kuu aega meie juures elanud külalised, kuid ikkagi, keskmiselt olime kulutanud PÄEVAS peaaegu KAKS TONNI vett. Saad aru! Meeletu kogus.

Eesti ja muude riikide kontekstis, kus vett on piisavalt poleks antud kogus nii dramaatiline, aga Perth on linn, mis elatub suuremas osas talvel maha sadanud vihmaveest ja selle kogumisest spetsiaalsetesse reservuaaridesse. Tunneme end tõeliste egoistpohhuistidena.  

Hakkasime mõtlema ja selgus, et suurimaks veeraiskamise põhjuseks oli muru kastmine, mida harrastasime maja taga asuvas aias 4 korda nädalas (viis minutit iga hommik+ voolikust närbunud aladele juurde) ja maja ees kaks korda nädalas. Kuna Perth on olnud ligemale 90 päeva praktiliselt ühegi vihmapiisata, siis võite arvata, et viieminutilise kastmisega muru turgutamine pole suutnud selle kollaseks minemisest päästa. Täiesti mõttetu vee raiskamine. Ei viitsi enam. Mis siin, kõrbes, ikka nii hullult ülivärske ja -rohelise muru pärast higistada? 

Nagu kaaskannatajad teavad, siis Austraalia üürikodu võlu on see, et iga teatud aja tagant (meil on kolme kuu) käib kinnisvaraagent inspektsiooni korraldamas: kas maja ümber ämblikuvõrke pole, kas põrand läigib, aknad puhtad, põrandaliistu pealt tolm pühitud. Oleme paar korda märkusi saanud selle pärast, et sidrunipuul olid liiga vohavad oksad ja magamistoas oli paaris kohas põrandaliistul tolmu märgata. 

No vaata, aga vaata: vasakpoolne on meie muru, parempoolne naabri oma. Selline muru praegu välja näebki. 

Eelmine kord tekitas maakler sellest probleemi, et muru oli ühest äärest mitte nii vohav nagu mujalt: te pange seda ja toda väetist, kastke seda äärt rohkem... Käes oli kuum ja vihmatu detsember, eks ikka läheb muru suvega veidi kollaseks, kuid toibub peagi, kui vihma tihemini sadama hakkab. Vaadaku ümberringi! Kõikidel on muru surnud. Või vähemalt kollane. Me ei taha ka kahtlaselt liiga rohelise muru eest trahvi saada, sest kasta tohib ainult kaks korda nädalas ja sedagi teatud päevadel. Ma kujutan juba üsna elavalt ette, kuidas kinnisvarategelinski seakisa tõstab, et muru on nii kollaseks lastud. Nagu muid muresid siin ilmas poleks, kui mõelda ja närveerida, kas murutoon vastab kellegi ootustele või mitte? Ma ei või ja ei taha selliste asjade pärast pead vaevata. 

Mitte kauaks enam.