Otse põhisisu juurde

Kuidas me rohelise muru nimel seadust rikkusime

Olen siiani meie perekonda üsna keskkonnamõistlikuks pidanud, aga paar päeva tagasi lõi reaalsus terava kirvega täpselt otsa ette. Ai! Siiamaani on valus. 

Kasutame pabermähkmete asemel korduvkasutatavaid riidemähkmeid, plastikpudelistest vett ei joo (filtreerime kraanivett), võimalusel sõidame ühistranspordiga ja kui autoga, siis üsna kütusesäästlikult. Tellime endale e-arveid ja -teatisi, kasutame poest saadud kilekotte prügikottidena, konditsioneerid paneme tööle ainult väga palavatel päevadel ja üritame kõik toiduained ära kasutada ning ei viska midagi ära (või kui, siis väga harva). Samuti pole meil kummalgi midagi kasutatud mööbli, tehnika ja riiete vastu ning enda kasutatud ja vedelema jäänud asjad viime hea meelega korjandus- ja annetuskohtadesse. Mingit kasutut Hiina kräppi endale koju ei osta. Duši all ei ligune.  

Paar päeva tagasi saime oma kahe kuu veearve. Muidu siiani polnud veearved üldse suured. 45 kuupmeetrit ja selle kanti, kuid viimane arve oli hiiglaslik! 114 kuupmeetrit ja seda vaid 61 päeva jooksul ($201). Eks oma jälje jätsid ka kuu aega meie juures elanud külalised, kuid ikkagi, keskmiselt olime kulutanud PÄEVAS peaaegu KAKS TONNI vett. Saad aru! Meeletu kogus.

Eesti ja muude riikide kontekstis, kus vett on piisavalt poleks antud kogus nii dramaatiline, aga Perth on linn, mis elatub suuremas osas talvel maha sadanud vihmaveest ja selle kogumisest spetsiaalsetesse reservuaaridesse. Tunneme end tõeliste egoistpohhuistidena.  

Hakkasime mõtlema ja selgus, et suurimaks veeraiskamise põhjuseks oli muru kastmine, mida harrastasime maja taga asuvas aias 4 korda nädalas (viis minutit iga hommik+ voolikust närbunud aladele juurde) ja maja ees kaks korda nädalas. Kuna Perth on olnud ligemale 90 päeva praktiliselt ühegi vihmapiisata, siis võite arvata, et viieminutilise kastmisega muru turgutamine pole suutnud selle kollaseks minemisest päästa. Täiesti mõttetu vee raiskamine. Ei viitsi enam. Mis siin, kõrbes, ikka nii hullult ülivärske ja -rohelise muru pärast higistada? 

Nagu kaaskannatajad teavad, siis Austraalia üürikodu võlu on see, et iga teatud aja tagant (meil on kolme kuu) käib kinnisvaraagent inspektsiooni korraldamas: kas maja ümber ämblikuvõrke pole, kas põrand läigib, aknad puhtad, põrandaliistu pealt tolm pühitud. Oleme paar korda märkusi saanud selle pärast, et sidrunipuul olid liiga vohavad oksad ja magamistoas oli paaris kohas põrandaliistul tolmu märgata. 

No vaata, aga vaata: vasakpoolne on meie muru, parempoolne naabri oma. Selline muru praegu välja näebki. 
Eelmine kord tekitas maakler sellest probleemi, et muru oli ühest äärest mitte nii vohav nagu mujalt: te pange seda ja toda väetist, kastke seda äärt rohkem... Käes oli kuum ja vihmatu detsember, eks ikka läheb muru suvega veidi kollaseks, kuid toibub peagi, kui vihma tihemini sadama hakkab. Vaadaku ümberringi! Kõikidel on muru surnud. Või vähemalt kollane. Me ei taha ka kahtlaselt liiga rohelise muru eest trahvi saada, sest kasta tohib ainult kaks korda nädalas ja sedagi teatud päevadel. Ma kujutan juba üsna elavalt ette, kuidas kinnisvarategelinski seakisa tõstab, et muru on nii kollaseks lastud. Nagu muid muresid siin ilmas poleks, kui mõelda ja närveerida, kas murutoon vastab kellegi ootustele või mitte? Ma ei või ja ei taha selliste asjade pärast pead vaevata. 

Mitte kauaks enam.  

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...