Otse põhisisu juurde

Kuidas me rohelise muru nimel seadust rikkusime

Olen siiani meie perekonda üsna keskkonnamõistlikuks pidanud, aga paar päeva tagasi lõi reaalsus terava kirvega täpselt otsa ette. Ai! Siiamaani on valus. 

Kasutame pabermähkmete asemel korduvkasutatavaid riidemähkmeid, plastikpudelistest vett ei joo (filtreerime kraanivett), võimalusel sõidame ühistranspordiga ja kui autoga, siis üsna kütusesäästlikult. Tellime endale e-arveid ja -teatisi, kasutame poest saadud kilekotte prügikottidena, konditsioneerid paneme tööle ainult väga palavatel päevadel ja üritame kõik toiduained ära kasutada ning ei viska midagi ära (või kui, siis väga harva). Samuti pole meil kummalgi midagi kasutatud mööbli, tehnika ja riiete vastu ning enda kasutatud ja vedelema jäänud asjad viime hea meelega korjandus- ja annetuskohtadesse. Mingit kasutut Hiina kräppi endale koju ei osta. Duši all ei ligune.  

Paar päeva tagasi saime oma kahe kuu veearve. Muidu siiani polnud veearved üldse suured. 45 kuupmeetrit ja selle kanti, kuid viimane arve oli hiiglaslik! 114 kuupmeetrit ja seda vaid 61 päeva jooksul ($201). Eks oma jälje jätsid ka kuu aega meie juures elanud külalised, kuid ikkagi, keskmiselt olime kulutanud PÄEVAS peaaegu KAKS TONNI vett. Saad aru! Meeletu kogus.

Eesti ja muude riikide kontekstis, kus vett on piisavalt poleks antud kogus nii dramaatiline, aga Perth on linn, mis elatub suuremas osas talvel maha sadanud vihmaveest ja selle kogumisest spetsiaalsetesse reservuaaridesse. Tunneme end tõeliste egoistpohhuistidena.  

Hakkasime mõtlema ja selgus, et suurimaks veeraiskamise põhjuseks oli muru kastmine, mida harrastasime maja taga asuvas aias 4 korda nädalas (viis minutit iga hommik+ voolikust närbunud aladele juurde) ja maja ees kaks korda nädalas. Kuna Perth on olnud ligemale 90 päeva praktiliselt ühegi vihmapiisata, siis võite arvata, et viieminutilise kastmisega muru turgutamine pole suutnud selle kollaseks minemisest päästa. Täiesti mõttetu vee raiskamine. Ei viitsi enam. Mis siin, kõrbes, ikka nii hullult ülivärske ja -rohelise muru pärast higistada? 

Nagu kaaskannatajad teavad, siis Austraalia üürikodu võlu on see, et iga teatud aja tagant (meil on kolme kuu) käib kinnisvaraagent inspektsiooni korraldamas: kas maja ümber ämblikuvõrke pole, kas põrand läigib, aknad puhtad, põrandaliistu pealt tolm pühitud. Oleme paar korda märkusi saanud selle pärast, et sidrunipuul olid liiga vohavad oksad ja magamistoas oli paaris kohas põrandaliistul tolmu märgata. 

No vaata, aga vaata: vasakpoolne on meie muru, parempoolne naabri oma. Selline muru praegu välja näebki. 
Eelmine kord tekitas maakler sellest probleemi, et muru oli ühest äärest mitte nii vohav nagu mujalt: te pange seda ja toda väetist, kastke seda äärt rohkem... Käes oli kuum ja vihmatu detsember, eks ikka läheb muru suvega veidi kollaseks, kuid toibub peagi, kui vihma tihemini sadama hakkab. Vaadaku ümberringi! Kõikidel on muru surnud. Või vähemalt kollane. Me ei taha ka kahtlaselt liiga rohelise muru eest trahvi saada, sest kasta tohib ainult kaks korda nädalas ja sedagi teatud päevadel. Ma kujutan juba üsna elavalt ette, kuidas kinnisvarategelinski seakisa tõstab, et muru on nii kollaseks lastud. Nagu muid muresid siin ilmas poleks, kui mõelda ja närveerida, kas murutoon vastab kellegi ootustele või mitte? Ma ei või ja ei taha selliste asjade pärast pead vaevata. 

Mitte kauaks enam.  

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…