Otse põhisisu juurde

Nippe abielusuhte vürtsitamiseks

Oleme Andresega juba kaks reedet teinud erinevate riikide teemalised õhtud. Esimest korda valmistasime Argentiina toitu, jõime seal toodetud veini, printisime internetist välja 30-40 Argentiina teemalist mälumängu küsimust ning taustaks kuulasime sellele riigile omast muusikat. Tahtsime filmi vaadata, aga kell oli hiline ning otsustasime, et järgmisel korral, järgmise riigiga! 

Kui laps läheb tavaliselt õhtul 8 paiku magama, siis nendel kahel reedesel õhtul on ta justkui tundnud, et me tahaks natuke omaette olla ja on 1,5 tundi oma rutiinsest uneajast üle läinud. Kui Argentiina toit oli põnev, kultuur mitmekesine ja väga eksootiline, siis järgmiseks riigiks loositud Tšaad selle täielik vastand. Alguses kõhklesime ja ei teadnud isegi, mis on Tšaadi pealinn. Sõbrad kuuldes meie Tšaadi teemalisest õhtust, küsisid, et oot, kas see pole mitte maailma kõige vaesem riik? Seal pole ju mitte midagi! 

Tšaadi naised on pikad ja ilusad - nii kirjeldasid neid kunagi Euroopa kolonialistid. 
Alguses vaatad, et jah, tõesti justkui polekski midagi. Toit on väga lihtne, kõik paremad rahvuslikud retseptid on kahe käe sõrmedel üle loetletavad, rahvusriieteks see, mis saadaval on. Tänu Prantsusmaa toetusele ja abile on Tšaadi suutnud mõned filmid toota, üldjuhul on need kodusõjast. Tšaad on tõepoolest maailma vaeseim riik. Seal on küll maavarasid (kuld, uraan, nafta), kuid tänu riiki juhtivale militaristile läheb kogu kaevandamisest saadud kasu relvastamisele ja julgeolekule. Kusjuures, Aljazeerale tehtud intervjuus paistis Tšaadi valitseja Idriss Déby äärmiselt intelligentse ja osava kõnemehena. Muudkui ütles iga lause tagant, kuidas rahvusvahelised organisatsioonid ei saa aru, mis on Tšaadile hea ja kuidas tal on villand sellest, et talle pidevalt öeldakse, kuidas riiki juhtida ning majandada. Tema teab paremini ja sellepärast korraldaski Tšaadi rahvas referendumi, et muuta konstitutsiooni ning Déby igaveseks riigijuhiks teha! Tüüpiline diktaatori jutt, eksole. 

Googeldades informatsiooni Tšaadi teemal põrkusin mitmeid kordi venekeelsete foorumitega, kes liikmed olid nõus välja käima tuhandeid eurosid, et sellesse riiki reisida. Tõesti??? Kui minult on küsitud, mis riikidesse sa kindlasti kunagi ei reisi, ei ole ma suutnud sellele vastata. Kõik paigad on omamoodi huvitavad ja eksootilised. 

Pärast Tšaadi õhtu korraldamist tean riigist mõnevõrra rohkem ja oskan nüüdsest öelda: Tšaadi ma kindlasti kunagi mingi raha eest ega tasuta ja isegi siis, kui keegi mulle peale maksab, ei reisi! Tšaad on nii kaootiline, ebaturvaline ja kolmandik sellest asustamata liivaväli - Sahara kõrb. Vaadake Googlemapsist ise, kui ei usu. Me tükk aega vaatasime Andresega suurel telekaekraanil Tšaadi põhjaosa kaarti - totaalne liivaväli ning üksikutes oaasides on moodustunud väikesed külakesed. 

Kuna olen veidike toidunautlemise kalduvusega, siis ei leia pärast reedest õhtusööki, et Tšaadi toit oleks midagi erilist. Tegime ahjus küpsetatud hirsipallikesi (vedel tofu, päevalilleseemned, jahu, vesi), Harissa ja maapähklikastme, datli-banaani kooki, Aafrika-pärast grillkana. Kõrvale oleks sobinud hibiskuse põhjal tehtud Karkanji jäätee, aga me ei suutnud Perthis kuskilt kuivatatud hibiskust leida. Ma saan aru, et toit mida sõime, oli veel mitmeid kordi mitmekülgsem ja rikkalikum, kui keskmise tšaadilase oma. Mitmed miljonid inimesed kannatavad näljahäda käes ja tõenäoliselt on südamest tänulikud isegi üsna maitsetute hirsipallikeste eest. 

Tšaad on huvitav sulam: põhjast on seda pidevalt Põhja-Aafrika islamiusulised riigid mõjutanud ning lõunas, seal kus on veidi rohelist ning savanni, on kohalikele mõju avaldanud katoliiklikud prantslased. Seal on üle saja erineva keele, suurim etniline rühm sara ilustavad naisi selliste huule sisse käivate taldrikukestega, sest arvavad, et selline lisa teeb naisi veelgi ilusamaks: 
Ja lääne ühiskonna duckface jääb sara hõimu kaunistustele tugevalt alla! 

Abielusuhtele mõjuvad sellised intellektuaalsed õhtud suurepäraselt: kokkate, maitsete, koristate, räägite, vaidlete, võidate, arutlete ja kõige selle juures saate uusi huvitavaid fakte teada! 

Järgmiseks välja loositud riigiks on Prantsusmaa ja kuna selle kultuur on rikkalik, ajalooline ning mitmekülgne, siis ainuüksi rahvuslike roogade nimekirja vaadates hakkas pea ringi käima. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust