Otse põhisisu juurde

Külmadest inimsuhetest

Mõtteid on palju, aga paraku on hetkel nii kiired ajad (kahe nädala pärast pikemale reisile), et jõuab vaid vähesed siia kirja panna. Viimasel paaril nädalal olen teiste inimeste mälestustes ja hinges sorinud, et mõned tähtsad ja põhjalikud sünnipäevaprojektid õigeks ajaks valmis jõuda. 

Mu ema saab järgmisel kuul viiskümmend. Seetõttu olen mitmete sugulastega ühenduses olnud ja küsitlenud, puurinud, intervjueerinud, genereerinud ja Skypes konverentskõnesid pidanud. 

Veider. 

Mitte kogu see suhtlemine, vaid veider, mis suhted meie suguvõsas on. Nimesid nimetama ja näpuga näitama ei hakka, aga KÕIK SEE pani mind mõtlema, mis on siis lõpuks tähtis siinses elus? 

Aeg. Ja selle pühendamine tähtsatele ja kallitele inimestele. 

Võib-olla inimesed ongi rohkem oma aja, kui isa nägu, aga millegi pärast tundub mulle, et päris nii ei ole: olid rasked ajad, pidin palju töötama ja ei saanud sulle (kui lapsele) armastust ning tähelepanu pakkuda. Ma ei saanud varem aru, kuidas saab vanem oma lapsest mitte hoolida või teda mitte armastada. Mis moodi on võimalik oma lapsega mitte bondida, kui kogu see keemia sinu kehas aset leiab? 

Aga äkki juhtub see siis, kui hoolid oma kitsekarjast rohkem, kui oma järjekordsest vastsündinust või jätad oma mõnepäevase beebi ahelsuitsetajast ja joodikust lapsehoidjaga ning kui laps SINU kui vanema lähedust nõudma hakkab, siis otsid suurema portreepildi, mida ta sinu äraoleku ajal vaataks??? WTF? Kuidas sellisest kasvatusest üldse normaalseid inimesi saab tulla?  

Ma ei taha ja ei tohi kedagi hukka mõista, aga mõned meie suguvõsa sisesed suhted panevad mind imestama, kuidas mõned inimesed veel teineteisele isegi "tere" ütlevad. Seal, kus peaks olema kiindumus, austus, armastus ja lähedus, on koha hõivanud totaalne ükskõiksus ja külmus. Ma ei kujuta ette, et kunagi aastate pärast, kui minu käest peaks keegi küsima, mida tundsin tol hetkel, kui minu esimene/teine/kolmas laps sündis, siis vastan, et ma ei mäleta või ei taha mäletada või et see polnud oluline...

Ma tean, et inimesed on erinevad. Nii kahju on lihtsalt nendest lastest, kes on armastusest ja hoolest ilma jäänud. Mina olen ekstreemnäide, sest ma ei suuda päevakestki tunnete väljendamiseta elada. Lähen lapsega jalutama ja kirjutan talle (teen seda regulaarselt) reserveeritud e-mailile järgmised read:

Tere väike roomav poja!

Käisime täna sinu ja äsja kastreeritud Zacuga jalutamas. Kuna sa oled tihtipeale jalutamise ajal, kas oma kärus või issi kõhu peal kotis, otsustasin sel korral sind niisama süles kanda ja lasta sul ümbrust, puid, inimesi ja muid pargis päeval leiduvaid elukaid ja esemeid uudistada. 

Uudistasid väga hoolega, nii hoolega, et isegi kael ja pea väsisid pööramisest ära. 
Mingi hetk hakkas vaikselt seenevihma tibutama ja kahju, et ma ei suutnud sinu erutunud/imestunud/hämmingus nägu mingile digiseadmele jäädvustada. See oli miljoneid dollareid väärt! Sa vaatasid taeva poole ja üritasid ära tabada, mis "see" vihm on ja kust "see" tuleb ja miks väikesed piisad sinu nägu kõditavad. 

Mäletan, et olin oma lapsepõlves samuti erutunud - nii vihma, rahe, vikerkaare, lume kui ka muude sademete peale. Vanemaks ja täiskasvanuks saades hakkavad kahjuks ilmastikunähtused pigem morjendama, kui ekstaasi viima. See ongi lapsepõlve võlu - kõik on uus, õnnetunnet tekitav, naerma ajav ja keelt välja ajama panev. 

Naudi oma beebipõlve, armas roomik. 

Ema 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...