Otse põhisisu juurde

Külmadest inimsuhetest

Mõtteid on palju, aga paraku on hetkel nii kiired ajad (kahe nädala pärast pikemale reisile), et jõuab vaid vähesed siia kirja panna. Viimasel paaril nädalal olen teiste inimeste mälestustes ja hinges sorinud, et mõned tähtsad ja põhjalikud sünnipäevaprojektid õigeks ajaks valmis jõuda. 

Mu ema saab järgmisel kuul viiskümmend. Seetõttu olen mitmete sugulastega ühenduses olnud ja küsitlenud, puurinud, intervjueerinud, genereerinud ja Skypes konverentskõnesid pidanud. 

Veider. 

Mitte kogu see suhtlemine, vaid veider, mis suhted meie suguvõsas on. Nimesid nimetama ja näpuga näitama ei hakka, aga KÕIK SEE pani mind mõtlema, mis on siis lõpuks tähtis siinses elus? 

Aeg. Ja selle pühendamine tähtsatele ja kallitele inimestele. 

Võib-olla inimesed ongi rohkem oma aja, kui isa nägu, aga millegi pärast tundub mulle, et päris nii ei ole: olid rasked ajad, pidin palju töötama ja ei saanud sulle (kui lapsele) armastust ning tähelepanu pakkuda. Ma ei saanud varem aru, kuidas saab vanem oma lapsest mitte hoolida või teda mitte armastada. Mis moodi on võimalik oma lapsega mitte bondida, kui kogu see keemia sinu kehas aset leiab? 

Aga äkki juhtub see siis, kui hoolid oma kitsekarjast rohkem, kui oma järjekordsest vastsündinust või jätad oma mõnepäevase beebi ahelsuitsetajast ja joodikust lapsehoidjaga ning kui laps SINU kui vanema lähedust nõudma hakkab, siis otsid suurema portreepildi, mida ta sinu äraoleku ajal vaataks??? WTF? Kuidas sellisest kasvatusest üldse normaalseid inimesi saab tulla?  

Ma ei taha ja ei tohi kedagi hukka mõista, aga mõned meie suguvõsa sisesed suhted panevad mind imestama, kuidas mõned inimesed veel teineteisele isegi "tere" ütlevad. Seal, kus peaks olema kiindumus, austus, armastus ja lähedus, on koha hõivanud totaalne ükskõiksus ja külmus. Ma ei kujuta ette, et kunagi aastate pärast, kui minu käest peaks keegi küsima, mida tundsin tol hetkel, kui minu esimene/teine/kolmas laps sündis, siis vastan, et ma ei mäleta või ei taha mäletada või et see polnud oluline...

Ma tean, et inimesed on erinevad. Nii kahju on lihtsalt nendest lastest, kes on armastusest ja hoolest ilma jäänud. Mina olen ekstreemnäide, sest ma ei suuda päevakestki tunnete väljendamiseta elada. Lähen lapsega jalutama ja kirjutan talle (teen seda regulaarselt) reserveeritud e-mailile järgmised read:

Tere väike roomav poja!

Käisime täna sinu ja äsja kastreeritud Zacuga jalutamas. Kuna sa oled tihtipeale jalutamise ajal, kas oma kärus või issi kõhu peal kotis, otsustasin sel korral sind niisama süles kanda ja lasta sul ümbrust, puid, inimesi ja muid pargis päeval leiduvaid elukaid ja esemeid uudistada. 

Uudistasid väga hoolega, nii hoolega, et isegi kael ja pea väsisid pööramisest ära. 
Mingi hetk hakkas vaikselt seenevihma tibutama ja kahju, et ma ei suutnud sinu erutunud/imestunud/hämmingus nägu mingile digiseadmele jäädvustada. See oli miljoneid dollareid väärt! Sa vaatasid taeva poole ja üritasid ära tabada, mis "see" vihm on ja kust "see" tuleb ja miks väikesed piisad sinu nägu kõditavad. 

Mäletan, et olin oma lapsepõlves samuti erutunud - nii vihma, rahe, vikerkaare, lume kui ka muude sademete peale. Vanemaks ja täiskasvanuks saades hakkavad kahjuks ilmastikunähtused pigem morjendama, kui ekstaasi viima. See ongi lapsepõlve võlu - kõik on uus, õnnetunnet tekitav, naerma ajav ja keelt välja ajama panev. 

Naudi oma beebipõlve, armas roomik. 

Ema 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…