Otse põhisisu juurde

See imeline ennasthävitav emaks olemine

Selleaastane emadepäev on väga erilise tähendusega. Ei mitte sellepärast, et Andres ja Daniel ühendasid jõud ja lasid mul laupäeva hommikul terve keha massaaži nautida ja millegi muu peale mitte mõelda. Ka mitte sellepärast, et mul paluti end daami kombel riidesse panna ja viidi peenesse restorani, kus meie pooleaastane suutis 1,5 tundi rõõmsameelselt ja jonnitamata meie laua kõrval vankris oma leludega mängida. See massaaž oli muideks minu elu vingeim ja parim massaaž! Korea päritolu massöör Shue võttis minu keha juppideks, sõtkus, trampis, õlitas rooste läinud ja krigisevaid osasid, kuumutas keha tuhande kraadi peale ja pani uuenduskuuri saanud kehajupid uuesti tervikuks kokku. Parim asi, mida saab ühele täiskohaga emale kinkida, on eemalolek argielust ja üks taas inimesena tundma panev massaaž. 

Aga emadepäev on sel aastal erilise tähendusega. Ja ka mitte sellepärast, et oleme mitu nädalat totaalses unevõlas olnud ja katus hakkab vaiselt ära libisema (eile kella üheni öösel tegime selfiesid, viskasime üksteist lapse sokkidega ja kõditasime). Ja ka mitte sellepärast, et laps ei magaks hästi (läheb tuttu kell 7:30). Me ei saa aga kunagi õigel ajal magama! 

Emadepäev on sel aastal tõesti erilise tähendusega. Kas ma juba ütlesin seda või? Eelkõige sellepärast, et mul käis peas väike, kuid väga oluline klikk. Kõik need aastad olen elanud pimeduses ja teadmatuses, teist poolt mõistmata? Hetkel on ema suhtes selline kirjeldamatu respekt, et ma ei suuda seda sõnadesse panna. Oh, ema, mu ema! Ja üldse kõikide inimeste emad! Kõik need tuhandete kilomeetrite pikkused jalutuskäigud ühest toast teise, koolikud ja gaasid, unetud ööd, öö ja päeva sassi ajamised, piima pumpamised, lemmikutest toitudest äraütlemised, oma endisest kehast loobumine, venitusarmid, hammaste tulekud, juuste ja hammaste väljalangemised, mentaalsed arengustsüklid, jonnid, lõpmatud süles hoidmised, unne suigutamised, mähkme vahetamised,  kotka kombel kisamised, nutmised, igapäevased riiete pesemised, kuivama panemised ja sorteerimised, sinikad, muhud, kriimud, laste haigeks jäämised ja asjaolude pidevad muutumised, palavikud, allergiad, kasvuspurdid, tissistreigid, sünnitusvalud, raseduskomplikatsioonid...


Ja siin ma olen: täisväärtuslik inimene. Üsna hästi kasvatatud. Väheste komplikatsioonidega ja hea tervise juures. Ja NÜÜD ma näen, kui suur ja oluline, kuid kõrvalseisjatele peaaegu nähtamatu töö, oli kasvõi minu üles kasvatamine. Aga mul on veel kaks õde!


Emadus on üks eriline sadomasohistlik loodusnähtus. Sa pole aastaid korralikult terve öö kaupa maganud, sinu füsioloogilised vajadused on selgelt "uue elu" saabudes tagaplaanile jäänud (peale hingamise) ja kütuseks, mis sinu mootorit jooksutab, on kellegi väikese inimolendi kristallsüütud naeratused, kõdi ja musi peale kõkutamised, esimesed armsad sõnad, soojad kallistused ja totaalne vastastikune kiindumus. Täiesti irratsionaalne, eks? Eriti veel selles valguses, et looduses käivad asjad evolutsiooni, tugevamate liikide ellujäämise seaduspärasuse alusel...Bla-bla-bla. Pole vägevamat loodusjõudu, kui emalik altruism. 


Ma ei saanud varem aru, miks emad nõnda ühte hoiavad, teineteist poole sõna pealt mõistavad. Nüüd saan aru. Kogu maailma emad kuuluvad justkui avalikkusele nähtamatusse vabamüürlaste ühendusse: sa ei pruugi teada seda fakti, et ta sinna kuulub, kuid tema pilgust ja olekust saad aru. Kuulub. Piisab, et mainid võtmesõna "esimesed hambad" ja sind vaatavad kaastundlikud ja empaatiat täis silmad. Kui üritad teise emaga täiskasvanulikku dialoogi arendada ja lapsed sõidavad pidevalt oma eripalvetega ja vajadustega teie jutuajamisse vahele, olete mõlemad nii kreatiivsed, et suudate ka kümme minutit hiljem vestlust sama kohapealt jätkama. Kui vanasti klassifitseerus fun'i alla sarkasmi, irooniat ja musta huumorit täis intentsiivsed näidete- ja argumentiderohked väitlused ja vaidlused, siis nüüd, olles ema, piisab sellest, et saad end korra maha laadida ja vestluspartneile öelda, mis sind hetkel piinab:"Oh, see rinnahoidjapael häirib mind kohutavalt..."


See väike inimeolend. Mu liha. Mu veri. Mu luud. Mu koed. Minu DNA. Minu geenid. 


Minu ingel hundi kasukas. 

Väärib kõike seda ja rohkemi veel. 

Tegelikult olen alati oma ema vastu tohutut austust tundnud, kuid vahepeal ja üsna harva olen ikka mõelnud, et mida kõike oleks võinud ta paremini teha ja korraldada. 

Nüüd, olles ise ema, saan aru, et kuigi mu kavatsused ja teod võivad alati ja igavesti vaid parimat taotleda, siis alati ei pruugi asjad grandioossete kavatsuste kohaselt välja tulla. Ja see on okei. Okei on vahepeal natuke feilida, oma põhimõtetes, ideedes ja kasvatusmetoodikas järgi anda, kõike muuta, pea peale pöörata, vastavalt olukorrale siit-sealt modifitseerida. 

Emaks olemine on väga elastne roll. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...