Otse põhisisu juurde

See imeline ennasthävitav emaks olemine

Selleaastane emadepäev on väga erilise tähendusega. Ei mitte sellepärast, et Andres ja Daniel ühendasid jõud ja lasid mul laupäeva hommikul terve keha massaaži nautida ja millegi muu peale mitte mõelda. Ka mitte sellepärast, et mul paluti end daami kombel riidesse panna ja viidi peenesse restorani, kus meie pooleaastane suutis 1,5 tundi rõõmsameelselt ja jonnitamata meie laua kõrval vankris oma leludega mängida. See massaaž oli muideks minu elu vingeim ja parim massaaž! Korea päritolu massöör Shue võttis minu keha juppideks, sõtkus, trampis, õlitas rooste läinud ja krigisevaid osasid, kuumutas keha tuhande kraadi peale ja pani uuenduskuuri saanud kehajupid uuesti tervikuks kokku. Parim asi, mida saab ühele täiskohaga emale kinkida, on eemalolek argielust ja üks taas inimesena tundma panev massaaž. 

Aga emadepäev on sel aastal erilise tähendusega. Ja ka mitte sellepärast, et oleme mitu nädalat totaalses unevõlas olnud ja katus hakkab vaiselt ära libisema (eile kella üheni öösel tegime selfiesid, viskasime üksteist lapse sokkidega ja kõditasime). Ja ka mitte sellepärast, et laps ei magaks hästi (läheb tuttu kell 7:30). Me ei saa aga kunagi õigel ajal magama! 

Emadepäev on sel aastal tõesti erilise tähendusega. Kas ma juba ütlesin seda või? Eelkõige sellepärast, et mul käis peas väike, kuid väga oluline klikk. Kõik need aastad olen elanud pimeduses ja teadmatuses, teist poolt mõistmata? Hetkel on ema suhtes selline kirjeldamatu respekt, et ma ei suuda seda sõnadesse panna. Oh, ema, mu ema! Ja üldse kõikide inimeste emad! Kõik need tuhandete kilomeetrite pikkused jalutuskäigud ühest toast teise, koolikud ja gaasid, unetud ööd, öö ja päeva sassi ajamised, piima pumpamised, lemmikutest toitudest äraütlemised, oma endisest kehast loobumine, venitusarmid, hammaste tulekud, juuste ja hammaste väljalangemised, mentaalsed arengustsüklid, jonnid, lõpmatud süles hoidmised, unne suigutamised, mähkme vahetamised,  kotka kombel kisamised, nutmised, igapäevased riiete pesemised, kuivama panemised ja sorteerimised, sinikad, muhud, kriimud, laste haigeks jäämised ja asjaolude pidevad muutumised, palavikud, allergiad, kasvuspurdid, tissistreigid, sünnitusvalud, raseduskomplikatsioonid...


Ja siin ma olen: täisväärtuslik inimene. Üsna hästi kasvatatud. Väheste komplikatsioonidega ja hea tervise juures. Ja NÜÜD ma näen, kui suur ja oluline, kuid kõrvalseisjatele peaaegu nähtamatu töö, oli kasvõi minu üles kasvatamine. Aga mul on veel kaks õde!


Emadus on üks eriline sadomasohistlik loodusnähtus. Sa pole aastaid korralikult terve öö kaupa maganud, sinu füsioloogilised vajadused on selgelt "uue elu" saabudes tagaplaanile jäänud (peale hingamise) ja kütuseks, mis sinu mootorit jooksutab, on kellegi väikese inimolendi kristallsüütud naeratused, kõdi ja musi peale kõkutamised, esimesed armsad sõnad, soojad kallistused ja totaalne vastastikune kiindumus. Täiesti irratsionaalne, eks? Eriti veel selles valguses, et looduses käivad asjad evolutsiooni, tugevamate liikide ellujäämise seaduspärasuse alusel...Bla-bla-bla. Pole vägevamat loodusjõudu, kui emalik altruism. 


Ma ei saanud varem aru, miks emad nõnda ühte hoiavad, teineteist poole sõna pealt mõistavad. Nüüd saan aru. Kogu maailma emad kuuluvad justkui avalikkusele nähtamatusse vabamüürlaste ühendusse: sa ei pruugi teada seda fakti, et ta sinna kuulub, kuid tema pilgust ja olekust saad aru. Kuulub. Piisab, et mainid võtmesõna "esimesed hambad" ja sind vaatavad kaastundlikud ja empaatiat täis silmad. Kui üritad teise emaga täiskasvanulikku dialoogi arendada ja lapsed sõidavad pidevalt oma eripalvetega ja vajadustega teie jutuajamisse vahele, olete mõlemad nii kreatiivsed, et suudate ka kümme minutit hiljem vestlust sama kohapealt jätkama. Kui vanasti klassifitseerus fun'i alla sarkasmi, irooniat ja musta huumorit täis intentsiivsed näidete- ja argumentiderohked väitlused ja vaidlused, siis nüüd, olles ema, piisab sellest, et saad end korra maha laadida ja vestluspartneile öelda, mis sind hetkel piinab:"Oh, see rinnahoidjapael häirib mind kohutavalt..."


See väike inimeolend. Mu liha. Mu veri. Mu luud. Mu koed. Minu DNA. Minu geenid. 


Minu ingel hundi kasukas. 

Väärib kõike seda ja rohkemi veel. 

Tegelikult olen alati oma ema vastu tohutut austust tundnud, kuid vahepeal ja üsna harva olen ikka mõelnud, et mida kõike oleks võinud ta paremini teha ja korraldada. 

Nüüd, olles ise ema, saan aru, et kuigi mu kavatsused ja teod võivad alati ja igavesti vaid parimat taotleda, siis alati ei pruugi asjad grandioossete kavatsuste kohaselt välja tulla. Ja see on okei. Okei on vahepeal natuke feilida, oma põhimõtetes, ideedes ja kasvatusmetoodikas järgi anda, kõike muuta, pea peale pöörata, vastavalt olukorrale siit-sealt modifitseerida. 

Emaks olemine on väga elastne roll. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust