Otse põhisisu juurde

Reisi eel

Kell on 23:18 ja me just lõpetasime oma kodu kraamimise. Halleluuja!
5 tunni pärast on meil äratus, aga ei taha veel magama minna. Väga hull päev on seljataga, nii umbes 100 korda panin pesu pesema ja nii kui üks laar väljas ära kuivas, tuli värske ports asemele. Nüüd on toad nii läikima löödud, et selline tunne jääb nagu oleksime mausoleumis. Ei julge istuda ega astuda. 

Teisipäevast alates tuleb meie koju üks naisterahvas elama, kes lubas Zaciga ühes voodis magada, temaga rohkelt jalutada ja teda autoga mööda linna erinevatesse koerapaikadesse sõidutada. Ma ei tea, kas ta täidab kõik lubadused, aga vähemalt on süda rahulik, et keegi hoolitseb meie täisväärtusliku perekonnaliikme eest meie äraoleku ajal. Ta ei pea nõmedas koerahotellis üks korda üks ruutmeetrit betoonpõrandat jagama. 

Zac on juba paar päeva väga imelik olnud. Tujust ära ja kui ma kohvrid hoiuruumist välja tõin, sai ta aru, millega tegu. 

Oh, need loomad, nad on väga tähelepanelikud ja empaatiavõimelised. 

Üldse, kui nüüd rääkida tunnetest - et pole kaks aastat Eestis käinud ja nüüd lähme ning näeme perekonda, sõpru, sugulasi ja saame oma järeltulijat näidata, siis mind valdavad väga vastandlikud tunded. Kui paar või kolm aastat tagasi läksime Eestisse tundega, et lähme koju, siis viimasel aastal on tekkinud väga tugev tunne...et lähme külla. Meie kodu on SIIN, Austraalias, ja järjest rohkem ning tugevamalt kinnistuvad meie juured ning elu siia, Austraaliasse. Eesti on külastuskoht. Pole kindlasti kodu. On koht, kus elavad kallid inimesed. 

Seal on kõik nii teistmoodi. 
Saan jälle kultuurišoki. 

Samaaegselt on kurb ja rõõmus olla: pean oma Austraalia elu ning koduga mõneks ajaks hüvasti jätma, oma siinse sotsiaalelu ning tegevuse ootele panema, et need paar kuud Eestis veeta ja hoopis teises rütmis kulgeda. 

Ma üritan sügavamaid mõtteid mõelda, kui minu juurde astub rõõmsameelne erutunud Andres ja annab mulle oma rahakotis olevaid eurosid nuusutada ning küsib: "Kas sa tunned seda imelikku lõhna?" 

Eurod olevat kopitanud lõhnaga. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria