Otse põhisisu juurde

Emotsionaalsemad ja meeldejäävamad hetked Eesti külastusest vol 1

On varajane hommik. Helsingi lennujaam kubiseb uudishimulikest Aasia turistidest, selles seltskonnas on mõned valgepäised kohalikud tuimade nägudega oma kotte lindilt otsimas. Meie oleme erutunud ja oma väsimuse kohta ülemäära jutukad, paljud inimesed vaatavad meie suunas küsimärk otsa eest justkui tahaks küsida, mis meid nii õnnelikuks teeb? Laps kriiskab kui ühe koha peal pikalt seista. "Näe, Austraalia veiseliha on siiagi jõudnud!" näitab Andres näpuga Australian beefi reklaamplakati peale. Tunnen korraks mingit senikirjeldamatut koduigatsust (Austraalia) ja olen meeltesegaduses, kas päriselt päriselt elame teisel pool maakera ja kutsume seda eksootilist paika nüüd oma koduks? Tunnen ka erutust, et vaid mõnede väravate ja passikontrolli kaugusel on minu lihane ema. Ja saan teda emmata ja huultega katsuda! Kuskilt jookseb läbi uitmõte, et kas emal oli meeles lapsele turvatool paigaldada? Tõmbame oma rõõmsameelsusega teiste kaasootajate tähelepanu. Mu jalad on ärevusest rahutud... Kui lennujaamast välja jõuame, tõdeme et talvises Perthis oli veidi soojem. See aga ei valmista meile pettumust, sest imelik oleks sellest kandist soojust taga otsida. Ikkagi Põhjamaa! Aga hinge täidab enneolematu armastus ja emotsionaalne soojus, kui näen lähenemas tuttavat kuju. Ja taolist soojust Perthist ei leia. 

Andresel on sünnipäeva päev. Pärastlõunal sõidame kõik ühes kajutis Eesti suunas ja meri on põlvini: koer, beebi, minu ema, tema elukaaslane, Andres ja mina. Ostame teele šampust, peent juustu ja Kalevi šokolaadi. Lööme koksuga plasttopsid kokku, soovime Andresele ebamaist õnne ja pühime laiali kõlisenud šampusetilgad kajutis leidunud WC-paberiga kokku. Beebil on kõigest sellest trallist ja peost kõrini, ta demonstreerib oma maksimaalseid detsibelle. Taustaks käinud ABBA jääb teiseks. Koer niugub ja niutsub. Olukorra päästab mahedal häälel lauldud "Meeril oli talleke" ja Eesti juba paistab! Südames võidutsevad ülevoolavad tunded. Seda mitmel erineval põhjusel. Paari tunni autosõidu kaugusel ootab sünnipäevalast tema armastav pere, kes on peolaua looka seadnud. Andres saab jogurtitorti, liha ja musta leiba. Vanaema näeb esimest korda lapselast. Onu õelast. Tädi vennalast. Minu ema elukaaslane tutvub Andrese pere suvekoduga ja meie emad räägivad põõsastest ja aialilledest. Kõik me imestame, et väljas veel lund ei saja, sest seks on ideaalsed ilmastikutingimused!

Andres peab oma sünnipäeva, tähistame tema suurt juubelit. Eestis. Paljud sõbrad on lapsevanemad ja teavad, et pole ilmas miskit pühamat, kui lapse tuduaeg. Andres käärib oma peopüksid põlvini ja aitab mul unele minevat Danieli vannitada. "Tutipluti, tutipluti, prääks-prääks, pane oma jope sinna nagisse,"  üritab Andres mitmel rindel hakkama saada. Kõige selle segaduse vahele võtame külalisi vastu. Neid on palju ja erinevates suurustes: väga tuttavad näod ja nende nägude juurde kuuluvad ajaga veidi kulunud ja muutunud kehad. Andrese pere on südantsoojendavalt ettenägelik ja muretseb kogu nädalavahetuse külaliste heaolu eest. Lõpuks istume meiegi maha, kallistame inimesi, lööme klaase kokku, kõlgutame koos jalgu suvekodu trepil ja vaatame läbi ribikardina jalgpalli. Äsja alanud jalgpalli MM on Andrese sõnul parim sünnipäevakingitus! Lahusoldud aeg pole suhte kvaliteedile kuidagi mõjunud, seda on hea teada - saunas võrdleme, kuidas imetamine on tissikujule mõjunud, kes on kuhu uue tätoveeringu teinud ja räägime lähemalt, kuidas abieluinimeste voodielu elab.  

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...