Kahekuune puhkus pole kindlasti nõrganärvilistele! Andres seal muudkui arvab, et olen värske ja puhanud, aga tegelikkuses unistan paarist pikemast unest ja vajun erinevatesse kohtadesse suvalisel ajal tukkuma. Proovige kaks kuud jutti intensiivselt sotsialiseeruda, last kasvatada, sadu kilomeetreid maha sõita ja niimoodi perest perre üle ilma reisides adekvaatset meeleseisundit säilitada. Tõesti väljakutsuv. Selle kõige kõrval tundub näiteks kolme alla kolmeaastaste lastega ümbermaailmareisi tegemine tõelisi puhkusena...
Beebi Daniel on muutunud tõeliseks tähelepanu magnaadiks. Hetkel käsil metsik emmememme periood ja kuigi ta on väga liikuv ning iseseisvam, kui kunagi varem, on tal ühtlasi suurenenud ka sülle võtmise ja ronimise vajadus. Kõik on hästi, kuniks mind näha ja kuulda pole, niikui ma vaatevälja jõuan, on jonn majas. Tüüp praktiseerib ööd ja päevad püsti seismist ja tasakaalu hoidmist, ma ütlen, et varsti on minu lihtne eluke läbi!
Ma pole muidugi siin veedetud aja osas mingeid allahindlusi teinud. Kava on olnud tegevusrohke. Andres naljatles, et järgmisel aastal olen mina kuu aega ja tema puhkab lapsega kaks kuud. Selle peale ütlesin, et teeme nii ja teen seda ülimalt heameelega.
Siin oleku ajal on paljude inimeste kokku saadud ja jutustatud - tänu sellele suudan nüüd paar aastat madalaprofiilist erakuelu elada. Eriliselt hea tunne on perekonna ja sugulastega koos veedetud ajast. Näiteks ühel kuumal suvepäeval istutatasime Danieliga minu vanaisa (tema vanavanaisa) hauale igihaljaid taimekesi ning korrastasime tema puhkepaika, Daniel proovis suuga seda liivast pinda, kuhu ma taimi istutasin ja hiljem süütasime tema mälestuseks kaks küünalt. Minu mälestuste vanaisa oli suure nina ja kõrvadega, vanaisa kõrvasid meeldis noorimale õele enne magama jäämist näppida, ta laulis meile lõõtspillil "Mutionu pidu", sõidutas meid saaniga läbi paksu lume metsa sisse kuusepuu järele ja õpetas eesti keelt...
Külastasime Danieli vanavanaema (minu vanaema) ja uurisime, et missugune mees vanaisa nooruspõlves oli! Vanaema aina uhkeldas, et kena mees oli, jäi teistele ja ka talle silma, mis sest, et lühikesevõitu. Vanaisa mängis lõõtspilli ja oli üle küla tuntud pillimees. Mäletasin lapsepõlvest, et vanaemal olid mingid päevikulaadsed vihikud, kuhu ta sissekandeid tegi. Nüüd vanaemaga kohtudes sain need päevikud endale. Suur austusavaldus vanaemale, kes võõrkeeles (eesti keel) oma kolme klassi haridusega nii heas keeles kirjutada oskas ja suutis!
Vanaema enne
... ja pärast
Viimasel paaril aastal on enda päritolu ja vanemate sugulaste lood kuidagi eriliselt huvitama hakanud: kes ma olen, kust ma tulen ja miks ma selline olen, kes ja mis on mind kultuuriliselt ja geneetiliselt mõjutanud? Vanaema võiks muidugi tundide viisi jutustada sellest, kuidas ta täisealiseks saades koheselt Kohtla-Järve kaevandusse minööriks läks, või kuidas enne seda mitu kuud rasedana telliskivi tootmises rügas. Või kui täitsa laps oli, ja sakslastele kartuleid koorimas käis, suure töö ja vaeva eest sai kartulikoored endale. Ja ma imestan, miks ta eluaeg oli selline töönarkomaan olnud. Teistmoodi ei jäänud ellu! Kui Alicia Keys oleks tol ajal oma laule musitseerinud, oleks vanaema taolisest naise kohta väga hästi "Girl on Fire" käinud. Ühe käega lüpsab lehmi, kasvatab Peterburi turu jaoks kurke, lõhkab paekivi, teise käega hoolitseb laste eest, peab võõrkeeles (eesti) päevikut ja luuletab oma emakeeles (soome) isamaalisi luuletusi.
Lahusolek Andresest närib kohutaval kombel hinge. Eriti rasked on hetked, kui end magama sätin. Koos magamisest ja kaisus olemisest on saanud mingisugune rahustav ööune eelne rituaal ja kui teda pole mind kallistamas ja kaisutamas, võin tundide viisi seda "õiget" asendit otsida. Esimese maailma probleem, ma tean, ma tean. Küll laheneb! Aga hetkel on selline igatsus, armastus, tema vajadus, lähedusepuudus peal, et ma hakkan varsti mööda seinu ronima. Loen tunde. Kui näen ja taaskohtun, surun oma keele nii sügavale kurku, et teiselt poolt tuleb välja...:) Siiani on lahusolek õpetanud, et meil on superäge väikepere ja ma tahan, et selle liikmeskond muudkui suureneks!
Heh sama siin, minu abikaasa arvab ka, et ma tulen Ghanast koju 4ks kuuks puhkusele, kui ma sõidan 7 kuud rasedana ja 1.5 aastase lapsega Eestisse, et siin teine laps ilmale tuua. Iga kord kui ta õndsalt õhkab, et "oh saaks mina niimoodi 4 kuud PUHATA" tahaks ma talle panniga vastu pead lüüa. Polnud see esimene reis puhkus ja pole nüüd ammugi kui lisaks kõhubeebile üks marakratt lisaks on.
VastaKustutaIssand jumal, neli kuud niimoodi? Kuidas sa suudad? Väga väsitav. Eks marakratt on ka sellest teel ja mujal keskkonnas olemisest häiritud ja kindlasti oma rutiinist väljas. Mul oli üksindagi rasedana raske olla ja lennukis täitsa põrgu, mis siis veel rääkida, kui ma peaks teise lapse eest hoolt kandma? Niimoodi vaadatuna tundub minu elu hetkel lihtne, ainult üks põnn ja ei mingeid rasedusenähte, mis elu ebamugavaks teevad. Edu sulle! Hoian pöialt ja loodan, et saad mõne päeva täitsa endale ja kohustustest vabaks.
Kustuta