Elu mujal maailmas

Daniel hakkas paar päeva tagasi koeraluugi kaudu välja käima. Kui varem oli köök enamvähem ainuke koht, kuhu teda mõneks sekundiks järelvalveta sai jätta, siis nüüd üritab kutt igal vabal hetkel köögis asuva koeraukse kaudu välja roomata. Võtsin seda kui kõrgemate jõudude märki - et laps tahab rohkem vabas looduses viibida! Kus sa siis teda keelad? Kuna Perthi ilmad on ka juba üsna leebed ja soojad, siis mõtlesin välja plaani külastada vähemalt kord nädalas mõnda uut rahvusparki, parki, mänguplatsi. Pealegi kavatseme järgmisel aastal kodu osta, hea oleks end ümbruskaudsete piirkondadega kurssi viia ja ülevaadet omada. Lugesin üks õhtu lapse esimese aasta nõuandepiiblist, et su laps tuleb selliste huvide ja kalduvustega nagu sa oled (te olete). Oleme arenevale inimesele suureks eeskujuks!  Vaadates kriitilise pilguga oma tavalistele argitoimetustele ja igapäevasele päevakavale, mõistsin, et meie väikemees võib kasvada üsna olmeprobleemide keskseks! Mida kust tuua ja kui kiiresti...

Ühel päeval vaatasime Andresega filmi "Shooting Dogs" või teise nimega "Beyond the Gates", mis räägib 1994. aastal Rwandas (hutude poolt tutside suunal) toime pandud genotsiidist. Sel teemal on palju südantlõhestavaid filme tehtud ja raamatuid kirjutatud, kuulsaim vist "Hotel Rwanda". Ma ei suutnud jälle seda teemat meenutades oma pisaraid tagasi hoida. Nutsin ja nutsin, ja need tunded, mis mind filmi vaadates valdasid! Sõnadega pole võimalik edasi anda. Õnneks on mu filmide vaatamise kaaslane töinamisega harjunud.  Saate aru, tolle aasta aprillist juulini, vaid mõne kuuga massimõrvati ligemale miljonit inimest (põhiliselt tutsid) ja terve maailm vaatas pealt! Mingi ÜRO tädike rääkis ebalevalt televisioonile päevakajalistes uudistes, et tema Rwandas toimuvaid sündmusi koheselt genotsiidiks ei tituleeriks ja et olukord vajab põhjalikku analüüsimist ning süvenemist. Samal ajal, kui hutud tapsid tutsisid kirkade, matšeetede, kõblaste ja kaigastega - ei...

Ma ei tea, kuidas teised normaalsed ja tavalised perekonnad oma reedeseid õhtuid veedavad, aga meie väike pere veetis äsja möödunud reedekese Austraalia tervishoiusüsteemi kiirabi poolega tutvudes. Polnudki siiani mitu aastat vajadust sellega lähemalt kokku puutuda! Eelmisel teisipäeval jäin kergelt haigeks. Haigus nagu ikka: köha, nohu, peavalu, palavik, kurguvalu. Ütlesin oma tööandjale (loe: Andresele), et ei suuda lapse eest hoolt kanda, sest tahaks jubedalt sooja teki all olla ja silmi mitte lahti hoida. Mees arvas alguses, et tegemist on tavalise "ma-tahan-veidi-puhkust" hüüatusega, tõsiselt seda ei võtnud ning otsustas, et tuleb töölt poole päeva pealt ära, kui ma "tõesti nii väga enam ei suuda".  Ajasin kargud alla, toimetasin ringi ja mingi hetk viskasin hommikumantlis vaiba peale, sest enam ei suutnud, piilusin ühest silmanurgast, et ega laps midagi ohtlikku ei puutu ja näpi. Valisin Andrese numbri, öeldes talle dramaatiliselt, et  minu lõpp on vi...

Singirull ja rullbiskviit võtsid end taas kätte ja hakkasid austraaliapärast tervislikku ja liikuvat eluviisi elama. Eestist Austraaliasse jõudes olime mõlemad 3-5 kg raskemad. Täitsa masendav!  Kuigi inimesed peaksid just Austraalia ja USA rämpstoiduparadiisis elades ja olles kaalus juurde võtma. Mitte Eestis ei peaks nii olema!  Samas, oma viga muidugi, sest maasinkidele ja grillvorstikestele, vahukoorestele maasikatele ja kohupiimakringlitele, siidritele ja õlledele  ei suutnud tähtsal hetkel  "EI"  öelda. Eks nüüd tuleb pekkide põletamise nimel kanni pingutada.  13. august on nüüdsest meie peres märkimisväärne püha - PR ( permanent residency ) kättesaamise päev.  Pulmaastapäeva, meie sünnipäevade ja lapse sünnipäeva, jõulude ja aastavahetuse tähistamise kõrval.   Jee-jee-jee, kukerpallid, kükid, hüpped, kilked, ohked, jeed kuubis. Kaua võib siin ihaldusväärses riigis kui "temporary resident" elada? Kas nad siis  ei saanud  tões...

Oleme Danieliga juba viis päeva kodus olnud ja kui väikemees kohanes uue ajavööndi ja kliimaga umbes esimese päeva õhtuks (jõudsime Austraaliasse reede varahommikul), siis mina, täiskasvanud ja palju reisinud inimene, olen ikkagi mõnel ööl kell 3 ärganud ja paar tundi tiksunud kuni Une-Mati mind uuesti kaissu haaras. Kui nüüd rääkida üksinda pea 10-kuulise lapsega reisimisest Euroopast Aasiasse ja Aasiast Austraaliasse, siis võin öelda, et oli päris raske. Kuigi tehtav. Lugesin tunde, hiljem minuteid. Kuigi 11,5-tunnisest lennust Helsingist Singapuri magas Daniel praktiliselt täies ulatuses maha ning mõlemal lennul õhku tõusmisel ja maandumisel jäi alati magama, siis vahepealset ärkveloleku aega oli äärmiselt raske sisustada.  Läbitehtud katsumus ja teekond pani asjad huvitavasse perspektiivi. Esiteks: kahe täiskasvanu saatel lapse/lastega lennukiga reisimine tundub nüüd justkui käkitegu. Teiseks, kui ma arvasin, et tavalisse ujumistundi või ookeani äärde minemine on  suur e...

Kes on soomlased ja millega neid süüakse? Kas kõik soomlased on laevadel parmutavad depressiivsed ja õnnetud põhjamaalased, kes mugivad hea meelega põhjapõdra-pooleks-käristust, loputavad selle Viru Valgega alla ja söövad magustoiduks lagritsat peale?  Mul on vahel nii kahju, et paljud eestlased ei lase soomlasi endale ligi. Mul on palju tuttavaid, kes on suure osa oma elust Soomes elanud ja töötanud, kuid kohalikust kultuurist, kommetest, kirjandusest ja kõigest muust Soome riigi juurde kuuluvast teatakse minimaalselt. Ja kõigest sellest käiakse suure kaarega mööda. Samal ajal, kui iga suvalisem ja asjasse sugugi mitte puutuv soomlane teab Eesti kohta nii mõndagi: suuruselt teine linn, kus on Pirita, Georg Ots, maitsvamad tooted, laulupidu, ajalugu ja kirjandus. Uskumatu, kui palju soomlased tegelikult Eesti kohta teavad! Seda muidugi loogilisel põhjusel, et Eesti on olnud pikalt soomlaste külastatavaimaks sihtkohaks. Ja euro tulekuni oli Eesti ka ropult odav.  Mina siin...