Otse põhisisu juurde

Lendamine beebiga Euroopast Aasiasse ja Aasiast Austraaliasse

Oleme Danieliga juba viis päeva kodus olnud ja kui väikemees kohanes uue ajavööndi ja kliimaga umbes esimese päeva õhtuks (jõudsime Austraaliasse reede varahommikul), siis mina, täiskasvanud ja palju reisinud inimene, olen ikkagi mõnel ööl kell 3 ärganud ja paar tundi tiksunud kuni Une-Mati mind uuesti kaissu haaras. Kui nüüd rääkida üksinda pea 10-kuulise lapsega reisimisest Euroopast Aasiasse ja Aasiast Austraaliasse, siis võin öelda, et oli päris raske. Kuigi tehtav. Lugesin tunde, hiljem minuteid. Kuigi 11,5-tunnisest lennust Helsingist Singapuri magas Daniel praktiliselt täies ulatuses maha ning mõlemal lennul õhku tõusmisel ja maandumisel jäi alati magama, siis vahepealset ärkveloleku aega oli äärmiselt raske sisustada. 
Läbitehtud katsumus ja teekond pani asjad huvitavasse perspektiivi. Esiteks: kahe täiskasvanu saatel lapse/lastega lennukiga reisimine tundub nüüd justkui käkitegu. Teiseks, kui ma arvasin, et tavalisse ujumistundi või ookeani äärde minemine on  suur ettevõtmine ning räige pakkimine, siis seda ei saa võrrelda käsipagasiga, mida sul on kõike vaja ööpäeva pikkuse lennureisi jaoks, kui sa reisid lapsega. 

Kui me kaks ja pool tundi enne lendu Helsingi lennujaama jõudsime ja kõrgtehnoloogiliste check-in aparaatidega end registreerima hakkasime, ütles süsteem, et ohhohoo, selle lennu peal alles vaid kaks vaba kohta! Ma ei saa aru. Mis moodi Finnair enda lennud pidevalt üle broneerib? Jumal tänatud, et olin eelnevalt internetis endale konkreetse koha kinni pannud ja beebivoodi eest eraldi maksnud. Ehk mul oli määratud koht ja keegi ei saanud meilt seda ära võtta. Check-in tehtud, ema koduteele saadetud, läksime Dannuga käed ja jalad pagasit täis kohvrite äraandmise letti. Finnairis saab ka istekohata reisiv beebi endale 23 kg pagasi kaasa võtta. Minul oli kaks kotti: üks 27 ja teine 6 kg. Keskealine Soome härrasmees, kes töötab Finnairi pagasiletis ja assisteerib rumalaid reisijaid, kes tehnoloogiat ei oska kasutada,  kergitas tõrksalt kulmu minu mustlaslaagri peale ja ütles, et kuna teil on ilmselgelt ja silmnähtavalt käed asju ja lapsi täis, siis olgu, ma tõusen oma istekohalt püsti ja aitan teil teie kottidele sildid peale kleepida ja nad ära anda. 

Kui esimene kott kaalule läks ütles härra, et niimoodi ei saa ja ei tohi - 27 kg on liiga palju. Kott peab 23 kg olema, mis sest, et teine kaalub vaid 6 kg. Ma tegin väga kurva näo ja näitasin näpuga pungil olevale väikesele kotile ning ütlesin, et sinna küll enam ühtegi grammi sisse ei mahu! Mees andis mulle selgelt mõista, et hale nägu ei päästa midagi, hakkaku ma juba ümber pakkima. Võtsin lapse kõhukotist välja, panin oma 15 kg seljakoti ja lapsetoitu täis käekoti põrandale, kui ühtäkki sosistas seesama tüüp, et mingu ma ära. Mine, mine, sosistas ta ja näitas turvakontrolli poole. "Miks ta sosistab?" käis minu peast korra läbi, sest saal oli täiesti tühi. "Ma ajan selle asja sinu eest korda..." ütles ta mulle järgi. Tänasin ja kummardasin ja tegin kniksu, mõtlesin endamisi, et küll need põhjamaalased on veidrad inimesed, võib-olla ongi hullult heatahtlikud ja sõbralikud, kuid totaalsed kivinäod - ei oska õigeid emotsioone vajalikus kohas väljendada. Saa siis aru! 

Istusime Danieliga neljases reas, ühel pool oli  soomlanna oma beebiga, teisel pool mina lapsega, meie vahel Soome-Singapuri paarike, kes eeltellisid koha, sest tahtsid jalgadele rohkem ruumi. Beebivoodi oli Danielile üsna kitsas, seda just pikkuselt, raskuse poolest peaksid sinna mahtuma kuni 14 kg kaaluvad lapsed. Ta pea oli vastu seina ja jalad surusid teiselt poolt vastu. Beebivoodi eest maksin Finnairi online süsteemis $59 ja lõpuks selgus, et tegelikult on lennuk vanemat tüüpi ning antud voodit ei olnud võimalik turvaliselt paigaldada. Kui uuemat tüüpi lennukites käivad taolised moodustised seina klõpsudega kinni, siis meie lennukis oli lauataoline alus, kuhu pidi aseme rihmadega kinnitama. Stjuardessid nuputasid ja leiutasid, topeldasid kinnitused veel beebi turvarihmadega üle, kuid vanemteenindaja leidis, et taoline lahendus on ebaturvaline ja ei tohi olla - parem pange voodi ilma igasugu kinnituseta reisijate jalgade juurde. Kus on loogika? Väike turbulents ja kogu kupatus oleks laes, kui rihmad kaitseksid beebit kindlasti kasvõi väikese hüppe ajal. 

Noh. Voodit me sisuliselt kasutada ei saanud. Kuigi meie kõrval istunud paarike oli äärmiselt lahke ja ütles, et muidugi võib voodiots nende jalgadeni ulatuda, küll nad koomale tõmbavad ja sellest pole üldse probleemi! Daniel jäi magama, panin ta jalgade juurde asemele, kuid kuna ta on külilimagaja ja turvakinnituste tõttu ta küljele keerata ei saanud, ärkas ta päris tihti. Ja paaril korral kui ta kohe minu nägu ei näinud, vaid nägi kellegi võõraid varbaid, hakkas tal hirmus ja selline nutt tuli peale. Ma otsustasin, et palju lihtsam, kui ta magab kogu lennu minu peal. Kaisus ja käte peal. Inimesed, kes lennanud, need teavad, kuidas jäsemed ära surevad ja kangeks jäävad, kui pikalt jäigas asendis olla. Nüüd kui sul veel 9 kg armastust pea 12 tundi kätel on...

Meelelahutuse kohapealt võin lisada, et kõige rohkem pakkus lapsele huvi minu täisnahast käekott. Ta lutsis selle rihmasid kogu lennust umbes 20-30 minutit. Veel 10 minutit läksid hommikusöögi ajal pakutud kuklikese pintslisse pistmise peale, siis avastas tükk aega, kuidas tema turvavöö ikka töötab ja lahti käib, nalja tegid teiste reisijate emotsionaalsed näod, siiberdavad lapsed ja umbes 4 minutit suutis 10-kuune beebi multikaid vaadata. Ta pole varem liikuvate piltidega kokku puutunud ja ei oska nendest lugu pidada, seega pärast 4 minutit värvilist multifilmi, otsustas ta, et proovib hoopis, kuidas ekraaninurk maitseb. Kaasa võetud mänguasjad huvi ei pakkunud, mis sest, et need olid uued ja avastamata. 

Omaette huvitav kombinatsioon multitaskingust on turbulentses lennukis hommikusöögi söömine, samal ajal Austraalia immigratsioonikaardi (minu ja Danieli eest) täitmine ning lapse meelelahutamine (kui ta oli minu külge turvavööga kinnitatud). Daniel üritas siit ja sealt asju näpata, jooke haarata, plastmasskarpi järada, paberilipakad ära süüa, kõrvalistuja juustest tirida. Tegelt kah, nagu väike ahvipärdik! 

Kui rääkida personaalse kogemuse põhiselt, kuidas Finnairi teenindus meeldis, siis peab kurvastusega tõdema, et Soome rahvuslikul lennukompaniil võiks vabalt iseteenindus olla. Ma ei tea, kas stjuardessid saavad vähe palka või on asi riigi rohkes pimedaajas, aga sellist ebaviisakust ja üleolevust pole kuskil kohanud. Ma pole muidugi tükk aega Estonian Airiga lennanud! Üks Soome kahemeetrine punapäine proua (kes juhatas stjuardesside vägesid) oli eriti karm, tõre ja ebaviisakas. Mina polnud ainus, kes teda vältis ja kartis! Sest no, mis normaalne ja kogemustega teenindaja lubab endale SELLISEL toonil klientidega rääkimist? Tulge eest madam, tulge eest, kas te ei kuule?? Okei, võib-olla tõesti ta ei valda "piisaval tasemel inglise keelt", et viisakas ja tore olla...Aga please, excuse me ja thank you sõnavarra lisamine teeks selle töö kenasti ära. 

Mina näiteks ei osanud ja ei saanud enda ekraani istme alt välja võtta ja kartsin selle teenindaja käest abi küsida, kui kuulsin, kuidas ta teisi "teenindab". Selle sama punapäise tädikese ahter oli nii suur, et ühe korra meie kõrvalt möödudes riivas ta Danieli pead ja tahtis lapse oma 2 korda kaks meetrise kehaga kaasa vedada. Laps hakkas nutma, kuid stjuardess vabandust ei palunud. Igasuguse abi palumisega ootasin nii kaua, kuni minust möödus alati naeratav ja ISE abi pakkuv jaapanlanna, kes mind alati hea meelega aitas. 

Singapuri jõudes oli meil järgmise lennuni 4 tundi. Jõudsime vaid Dannuga juustukoogi kohviga teha, ja oligi aeg et taas lendu tõusta! Singapuri lennujaam ja see, kui tähelepanelikud ja viisakad on selle töötajad, on kindlasti mainimist väärt. Nii kui nad näevad beebi ja kottidesse kuhjatud inimest, pakutakse talle eriteenindust (olgu turvakontroll, passikontroll või mis iganes muu kontroll) ja väljaspool järjekorda minemist. Sellise erikohtlemise osaliseks ei saa lapsevanem üheski teises riigis. Ainult Singapuris. Kuigi kontrollides ollakse äärmiselt pedantsed ja tähelepanelikud, siis lapsevanema kottide peale pigistatatakse silm kinni. Sest beebid vajavad lennu ajal püreesid, vedelikke, nende piimasegu on metalses karbis ja sa ei pea igat jumala asja põhjendama, miks sul on neid esemeid lennukisse vaja. 

Aasiast Austraaliasse lennates tutvusin ootesaalis ühe toreda Austraalia aborigeenist vanaemaga, kel on endal 7 lapselast. Ta lasi Danielil oma kottides tuhnida. Ma üritasin oma last korrale kutsuda ja seletasin, et nii pole ilus, aga proua muudkui ütles no worries ja seal pole midagi ohtlikku ega väärtuslikku, las laps uurib ja on rahulik - paberikott krõbises nii tugevalt, sees erinevat sorti kilepakendid, mis beebile huvi pakkusid ja tagatipuks tuli kottidest välja üks pehme padi, mille peal oli mõnus kukerpallitada ja sellest niisama üle ronida. Tol hetkel, kui olin teekonnast väsinud ja kurnatud, tegi südame väga soojaks, et juhuslikult ette juhtunud inimesed võivad nii head olla - nagu sinu enda pere või sõbrad. Keegi ei pea sind aitama ja sinuga suhtlema, sinu kotte lennukisse tassima ja sinu üleväsinud lapsega mängima, sind passikontrollis enda kohale järjekorras laskma. Aga austraallased teevad seda. 

Kuidagi nii hea ja soe oli koju jõuda! 

Kommentaarid

  1. Kui finnairiga otse aasiasse ei saaks, siis tõesti ei kasutaks seda firmat. Pool-pensionäridest stjuardessid võiks küll nad nooremate ja tõesti rohkem naeratavate inimeste vastu välja vahetada. Toitlustamise alguses tekib lennukis sööklatunne, kus just öösel ärganud köögikatad hakkavad väsinud nägudega toitu välja jagama, ilma ühtegi lõbusamat emotsiooni näitamata. Kui siis jah mõni välismaa juurtega töötaja tõesti võlub ka naeratuse näole, küll aga mitte puhas soome tõu. Palga suurus ei tohiks neid vast vihaseks ajada aga vist on puhtalt suhtumise küsimus..hea meelega ütleks mõnele järgmine kord,et kui ei taha seda tööd teha, siis ju keegi ei käse...
    K.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meil on sama põhjus, miks oleme neid kasutanud. Finnairil on kõige lihtsam ühendus Euroopa/Aasia vahel ja kuna minu ema elab nagunii Soomes, siis meil on logistiliselt täiesti otstarbekas sinna lennata. Pealegi räägib nende heaks ka lühikesevõitu otselend (Helsingi-Singapur 11,5 tundi). Me ei tahtnud väikese beebiga lennates mitut ümberistumist teha. Järgmine kord lennates (aasta pärast?) võib ju mingi paaripäevase peatuse Dubais vms seal kandis teha!

      Kustuta
  2. Kevadel lendasime Euroopas sees Lufthansaga ja pean mainima, et turvakontrollis oli lapsega küll lihtne - keegi midagi ei küsinud ja pigem tundus, et neil on hea meel, kui selle killavooriga kiiremini minema saame nende juurest. Üksi lennata on muidugi hoopis teine ooper ja tublid, et kohale jõudsite. Olgem ausad - Daniel oleks saanud ju ka terve tee üleval oll ;) Seega läks niigi hästi.

    Aga seda Finnairi juttu lugedes tundub küll, et lendame külla siis, kui laps(ed) on suurem(ad) ja mõne teise lennufirmaga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Turvakontrollis oligi kõik tiptop ja üsna ladus, kes oleks viitsinud igat vedelikku ja muud kaasaskantavat pudi-padi läbi vaadata? Aga Finnairi teenindajad oleksid võinud veidi pingutada - lapse-ja kliendisõbralikumad olla. Ma kardan, et lendame järgmisel suvel/korral ikkagi Finnairiga (siis kahekesi ja laps on suurem), sest Perth-Singapur-Helsinki marsruut on lihtsalt nii palju kiirem, kui kõik teised variandid.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…