Otse põhisisu juurde

Aina süvenev seenekadedus

Austraalias elades ja eemalt Eesti elu internetiallikate vahendusel jälgides, ei ole ma praktiliselt kordagi mingit erilist kadeduseussi enda sees tundnud. Kui kõik kiruvad, et küll Eestis on soe ja vahel kuum, siis mõtlen, et on rahulolematud inimesed, nautigu, mis siin vinguda ja sellele auru kulutada, sest nädal aega KUUMUST kannatada pole meie Perthi kliima kõrval ikka midagi märkimis- ja mainimisväärset. 

Jaanipäeval, kui kõik oma lõkkepildid üles laevad, mõtlen, et kurat küll kui hea, et me sel aastal sellest osa ei pea võtma ja kaugel elame. Jaanipäev on absoluutne kohustuslik pidupäev. Seda päeva ei saa kodus maha konutada! Mingeid erilisi peotraditsioone justkui pole: alguses passivad eestlased mornide nägudega lõkke ümber, moka otsast tuleb veidi juttu, aga seegi on väga välja pressitud ja vaid viisakusest. Kuigi tõelised jaanipäevalised lähevad alles koidikul tuttu ja mul tekib alati küsimus, mida nii pikalt tehakse? Mingeid mänge ja seltskondlikke tegevusi ju tavaliselt pole! Jaanipäeva on pea alati õnnistatud aasta halvima ilmaga ja ma ei saa aru, miks peab elu ja tervise hinnaga horisontaalvihmas ja marutuules pikisilmi põiepõletikku ootama. 

Terve Eesti jookseb maratoni ja isegi selle peale ei tule mingeid emotsioone. Kus on mu kadedus? Saavutamishimu? 

Minu mees laigib teise naise pilti või vaatab tänaval ilusale naisele järele. Ei mingit armukadedust. 

Aga üks asi närib kohutaval kombel hinge. See sügisene seenerohkus ja lausa vastik vaadata, kuidas iga suvaline algaja seeneline korjab bussitäie puravikke! Lähen kadedusest roheliseks. Meil pole seeni! Seenemetsi! Ja sellist võimalust metsas seeni korjata! Aitab! Ma ei suuda seda piina enam taluda. Mu süda tilgub verd.  

Ma pean siia juurde selgitama, et elasin esimese kolmandiku oma elust paksu metsa sees ja enne kooli minemist ja kirjutama õppimist, tundsin kõiki söögiseeni ning oskasin mürgistel ja mitte mürgistel vahet teha. 

Kuna elasime Värska vallas, mis on minu jaoks võrdub metsasaaduste paradiisiga, siis me mingeid pilvikuid ja riisikaid ja isegi suuri puravikke ei korjanud. Vanaema ütles, et noo võite koju tuua küll, aga need lähevad põrsastele söögi sisse. Seega me väga ei vaevunud. Kukeseeni ja väikeseid kivipuravikke, mis pisikestesse purgikestesse marineeriti, tõime küll tonnide viisi. Alles täiskasvanuna sain teada, et paljud seened, mida me loomadele andsime, on tegelikult head ja inimesesõbralikud söögiseened. Vanaema liigitas aga need "sitaseenteks" ja viskas sigadele jahukördi sisse. 

Kui meil Tallinna sugulased seenevisiitidel käisid, siis need korjasid isegi ussitanud seeni. Pilvikuid ja igasugu muid mitte nii väga väärtuslikke seeni. Vaatasime üsna viltu nende peale, et kuidas nad üldse matsu välja ei jaga, aga ka kuidas nad kodulooma kasukate peale aevastama hakkavad ja lehmapiim neid WC vahet jooksma ajab? Lapsena oli kõik see suur müsteerium ja vaatasime neid linnalapsi, kui teiselt planeedilt pärinevaid tegelasi. 

Aga aina süvenev seenekadedus...kuidas sellest üle saada ja olla? Ma ei kujuta ette, et kõikidest võimalikest aastaaegadest tuleksime ja reisiksime Eestisse sügisel. Seene tipphooajal. 

Kade uss loodab, et varsti tuleb lumi maha ja piinad lõppevad. 

Kommentaarid

  1. "...iga suvaline algaja seeneline korjab bussitäie puravikke" Haha, ma naersin kõva häälega!
    Muideks viimati kui Pärnumaal käisime, põikasime metsast läbi ja leidsime puraviku, mille kübar oli suurem kui Kiuri pea! Tegime pilte ka, peaks sulle kadetsemiseks (ei, tegelt ikka ju armsa kodumaa südame lähedal hoidmiseks!) saatma.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No ma räägin, et iga suvaline algaja seeneline leiab oma lapse pea suurusi puravikke! Mul aga läheb siin talent muudkui raisku...

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…