Otse põhisisu juurde

Aina süvenev seenekadedus

Austraalias elades ja eemalt Eesti elu internetiallikate vahendusel jälgides, ei ole ma praktiliselt kordagi mingit erilist kadeduseussi enda sees tundnud. Kui kõik kiruvad, et küll Eestis on soe ja vahel kuum, siis mõtlen, et on rahulolematud inimesed, nautigu, mis siin vinguda ja sellele auru kulutada, sest nädal aega KUUMUST kannatada pole meie Perthi kliima kõrval ikka midagi märkimis- ja mainimisväärset. 

Jaanipäeval, kui kõik oma lõkkepildid üles laevad, mõtlen, et kurat küll kui hea, et me sel aastal sellest osa ei pea võtma ja kaugel elame. Jaanipäev on absoluutne kohustuslik pidupäev. Seda päeva ei saa kodus maha konutada! Mingeid erilisi peotraditsioone justkui pole: alguses passivad eestlased mornide nägudega lõkke ümber, moka otsast tuleb veidi juttu, aga seegi on väga välja pressitud ja vaid viisakusest. Kuigi tõelised jaanipäevalised lähevad alles koidikul tuttu ja mul tekib alati küsimus, mida nii pikalt tehakse? Mingeid mänge ja seltskondlikke tegevusi ju tavaliselt pole! Jaanipäeva on pea alati õnnistatud aasta halvima ilmaga ja ma ei saa aru, miks peab elu ja tervise hinnaga horisontaalvihmas ja marutuules pikisilmi põiepõletikku ootama. 

Terve Eesti jookseb maratoni ja isegi selle peale ei tule mingeid emotsioone. Kus on mu kadedus? Saavutamishimu? 

Minu mees laigib teise naise pilti või vaatab tänaval ilusale naisele järele. Ei mingit armukadedust. 

Aga üks asi närib kohutaval kombel hinge. See sügisene seenerohkus ja lausa vastik vaadata, kuidas iga suvaline algaja seeneline korjab bussitäie puravikke! Lähen kadedusest roheliseks. Meil pole seeni! Seenemetsi! Ja sellist võimalust metsas seeni korjata! Aitab! Ma ei suuda seda piina enam taluda. Mu süda tilgub verd.  

Ma pean siia juurde selgitama, et elasin esimese kolmandiku oma elust paksu metsa sees ja enne kooli minemist ja kirjutama õppimist, tundsin kõiki söögiseeni ning oskasin mürgistel ja mitte mürgistel vahet teha. 

Kuna elasime Värska vallas, mis on minu jaoks võrdub metsasaaduste paradiisiga, siis me mingeid pilvikuid ja riisikaid ja isegi suuri puravikke ei korjanud. Vanaema ütles, et noo võite koju tuua küll, aga need lähevad põrsastele söögi sisse. Seega me väga ei vaevunud. Kukeseeni ja väikeseid kivipuravikke, mis pisikestesse purgikestesse marineeriti, tõime küll tonnide viisi. Alles täiskasvanuna sain teada, et paljud seened, mida me loomadele andsime, on tegelikult head ja inimesesõbralikud söögiseened. Vanaema liigitas aga need "sitaseenteks" ja viskas sigadele jahukördi sisse. 

Kui meil Tallinna sugulased seenevisiitidel käisid, siis need korjasid isegi ussitanud seeni. Pilvikuid ja igasugu muid mitte nii väga väärtuslikke seeni. Vaatasime üsna viltu nende peale, et kuidas nad üldse matsu välja ei jaga, aga ka kuidas nad kodulooma kasukate peale aevastama hakkavad ja lehmapiim neid WC vahet jooksma ajab? Lapsena oli kõik see suur müsteerium ja vaatasime neid linnalapsi, kui teiselt planeedilt pärinevaid tegelasi. 

Aga aina süvenev seenekadedus...kuidas sellest üle saada ja olla? Ma ei kujuta ette, et kõikidest võimalikest aastaaegadest tuleksime ja reisiksime Eestisse sügisel. Seene tipphooajal. 

Kade uss loodab, et varsti tuleb lumi maha ja piinad lõppevad. 

Kommentaarid

  1. "...iga suvaline algaja seeneline korjab bussitäie puravikke" Haha, ma naersin kõva häälega!
    Muideks viimati kui Pärnumaal käisime, põikasime metsast läbi ja leidsime puraviku, mille kübar oli suurem kui Kiuri pea! Tegime pilte ka, peaks sulle kadetsemiseks (ei, tegelt ikka ju armsa kodumaa südame lähedal hoidmiseks!) saatma.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No ma räägin, et iga suvaline algaja seeneline leiab oma lapse pea suurusi puravikke! Mul aga läheb siin talent muudkui raisku...

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust