Otse põhisisu juurde

Ma ei teadnud, et Nutella on inimene ehk kirjutis pühendusega kõikidele ülepäevitunud inimestele

Eestis oleku ajal oli populaarsuselt kohe pärast "Kuna teise lapse saate?" küsimust, küsimus meie nahatooni kohta "Ise elate Austraalias, aga miks üldse päevitunud pole?". Ma vastasin ausalt, et Austraalia päikese intensiivsus pole sama, mis Eesti ja teiste põhjamaade oma, meie päike on palju ohtlikum ja tugevam. Austraalias põeb iga kolmas inimene mingisugusel määral nahavähki ja ma pole oma päevituse pärast väga mures. Ma olen niigi ilus! Askeldad kümme minutit aias ja ongi aastapäevitus olemas. Inimesed jäid tihtipeale mind umbuskliku näoga vaatama, et mis teadusejura ma nüüd ajan. Elamine on ju üleüldiselt kahjulik! Ja Eestis elanuna oleksin pidanud end tollesse konteksti panema - kui aastas on 30 päikesepaistelist ja sooja päeva, võib suve "heaks" suveks pidada. Ikka oled sõbra jume pärast mures...

Meenutades ülikooliaegu lõi aga empaatiavõimekuse lambike korraks põlema. Mäletan aegu, kui raha oli niigi väga vähe, aga iluprotseduuride pealt ei saanud ometigi kokku hoida. Rõvedad geelküüned ja solaariumipäevitus, mis pidi keha visuaalselt "peenemaks" tegema. Tegelikkuses ei teinud, trenn ja dieet oleksid selle töö küll edukalt ära teinud! Vaatan mõningaid peopilte ja tahaks häbist maa alla vajuda. Nii rõve ja ebaloomulik, aga tol ajal pidasin end eriliseks püssiks. Austraalias vaadatakse taolistele ülepruunistud päevitusmaniakkidele kaastundega järele. Ma ei arva, et põhjamaa inimesed peaksid talvel sinakas-halli värvi olema, aga kerge tervisliku jume saab ka kõiksuguste pruunistavate kreemidega. 



Paljud Austraalia osariigid keelavad 1. jaanuarist kunstlikud päevitustemplid. See "lauskeeld" on tekitanud palju poleemikat: kas inimesi ei peaks mitte harima ja rohkem teavitustööd tegema, neile valikuvabaduse jätma, näiteks suitsud pole totaalselt keelatud, inimestel säilib vabadus valida ja ise otsustada. Solaariumite ära keelamisel isemõtlemise ja -valimise alternatiiv puudub. Argumendid solaariumite vastu on päris tugevad, seda illustreerivad mõned emotsionaalsed sotsiaalmeedias levinud videod, kus noored inimesed on end vähki päevitanud. Ja siis ütleb Cancer Councel Australia, et Austraalia riiklik tervishoiusüsteem kulutab igal aastal 3 miljonit dollarit solaariumite kasutamisega seotud kahjude likvideerimisele. Samuti rõhutatakse, et pole olemas tervislikku päevitust - ei päikese ega tehislampide all. No, mis ma ütlen? 

Mul on Eestis mõned tuttavad, kes kuuluvad minuga samasse vanusekategooriasse, aga kelle silmade all ja laubal ilutsevad 45-aastaste inimeste kortsud. Vaatasin just peeglisse ja tõdesin, et minu näonahk pole õnneks nii kortsuline! Ütleme nii, et päris suur vahe on inimeste nahkadel - inimesed, kes on igal võimalusel päikese käes peesitanud ja päikesevaesel perioodil solaariumis koibasid soojendanud, nende inimestega, kes on end liigsest päikesest säästnud ja hoidnud. Ma ei pea päevitust enam mingiks ilu nüansiks. Pigem vaatad ülepäevitunud inimesi, kui peast põrunuid. Ma saan hästi aru, et eestlaste kodumaal on päikesedefitsiit, aga see ei tähenda, et lõunamaale sõites pead end haiglaseks vähipunaseks päevitama. Eluohtlik ja äärmiselt ebatervislik. Inimesed, punane nahk ei näita puhkuse kvaliteeti! Solaariumis käimisest ma üldse ei räägigi. 

Neid juhtumeid, kus inimesed nahavähki äkitselt saavad, on palju. Vähemalt siinpool. Mul oli näiteks kahel töökaaslasel nahavähk, õnneks avastati ruttu ja saadi õigel ajal jaole. Ülemusel oli nahavähk tekkinud põlve juurde, sinna kanti, kus tavaliselt meeste lühikesed püksid ära lõppevad. 




Valitsusasutused pasundavad ühest suust, et solaariumid võivad olla kuni kuus korda tugevamad kui keskpäevane päike. Austraalia on muideks alles teine riik pärast Brasiiliat, kes liigub totaalse solaariumite keelustamise poole. Huvitav, kuna Eesti hakkab seda äri rangemalt reguleerima? 
Australia has the highest incidence of skin cancer in the world and melanoma is the most commonly diagnosed cancer in young people. 

Ja ma isegi saan aru, miks valitsus nii palju auru ülepäevitamisele kulutab. Sest nahavähk on teistest vähkidest kõige lihtsamalt ärahoitav ja ennetatav. 

Ma pole kahjuks/õnneks Austraalias solaariumis käinud, kuid väidetavalt peavad tsiviliseeritud solaariumikeskused keelama heleda nahatüübiga inimestel solaariumi kasutada, teostama nahatüübi kindlaks tegemisi, hoiatama võimalike riskide eest, küsima vanust tõendavat dokumenti ja laskma külastajal mingisugust vormi allkirjastada. Eestis küll keegi kunagi ei öelnud, et ou, sa oled esimese nahatüübiga, ära sina päevitama roni. 

Veel üks tähelepanuväärne nüanss on see, et valitsus maksab solaariumiäri pidajatele kompensatsiooni - üks grill $5000, kui nad otsustavad enne keelu kehtima hakkamist solaariumist vabatahtlikult loobuda. Ettevõtjad naersid valjuhäälselt selle toetussüsteemi välja, sest ühe päevitusvoodi maksumus on kümneid kordi suurem, kui valitsuspoolne valuraha. Samuti spekuleeritakse, et päevitushullud hakkavad gumtree-taolistelt lehtedelt ise solaariume ostma...

Kommentaarid

  1. Ära Eestile nüüd liiga ka tee :) Mina töötasin ülikooli ajal nii ilusalongis kui solaariumikeskuses ja kui tuli kriitvalge inimene ning soovis 15 min solaariumit, siis ma ikka juhendasin teda ja alandasime selle päevitusaja näiteks 6-le minutile. Riskide eest hoiatamine ja igakülgne konsulteerimine on solaariumikeskuse administraatori töölepingusse sisse kirjutatud. Usun, et vähemalt enamik administraatoreid talitabki samamoodi nagu omal ajal mina, vähemalt sellist koolitust on nad kõik saanud.

    Päris minema pole ma muidugi kedagi saatnud, aga mina samas ei leia ka, et kliendi ahistamine (sina ei sobi, mine minema) kuidagi normaalne oleks. Iga täiskasvanud inimene peab ise otsustama, mis talle hea on. Suitsetamise paralleel on väga hea, sest olgugi see kahjulik, tohivad täiskasvanud ise otsustada, kas nad soovivad suitsetada või ei ning putkapidaja ei tohiks küll see inimene olla, kes minu eest minu otsuseid teeb.

    PS! Ma olen kuulnud, et teatud nahakonditsiooniga inimestele kirjutavad arstid solaariumiseansse välja. Mitte küll eluohtlikus koguses, aga siiski.

    Ma ei ole absoluutselt naha süsimustaks kärsatamise pooldaja, aga päris nii must valge see asi ka pole, et keelustame I nahatüübile ära ja see ongi õudselt tore. Minu meelest ei ole tore. Vabal maal võiks vabad inimesed oma otsused ise teha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh valgustamast, ma Eesti solaariumite köögipoolt ei tunne. Aga kas solaariumiäri ei kannatanud sellepärast, kui sa heledanahksetel päevitamisaja poole väiksemaks soovitasid? Selle eest keegi mingeid boonuseid ja preemiaid maha ei võetud? Et omanikud eeldavadki, et sa oled aus ja läbipaistev, kliendi huvidest ja tervisest lähtuv.

      Ma ka arvan, et keelamine on ekstreemne lahendus. Iga inimese enda asi. Kui sa oled kärsatamishull, siis sind see need keelud ei peata.Lääne-Austraalia liitus selle aktsiooniga hiljem, täpselt ei teagi, kuna siin solaariumid ära keelatakse, aga osad tervisegurud, et päevitushullud tekitavad solaariumiturismi - idaosariikidest läände :)

      Kustuta
    2. Eip, palka ega preemiat ei vähendatud, päevitatud minutid polnud iseenesest olulised, kliendi tervis ikka tähtsam. Õnneks! :)

      Kui miskit Austraalia elule ette heita, siis võib-olla just sellised hüsteerilised keelud või noh...reaktsioonid. Umbes sama kategooria, et USA-s ei tohi laps üksinda koolist koju kõndida vms. Minu jaoks oleks see nii lapse kui lapsevanemana ahistav kohustus.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…