Otse põhisisu juurde

Igasugused kokkutulekud on üks paras ihunuhtlus!

Viimasel paaril aastal, kui on mingeid kokkutulekuid üritatud korraldada ja mõnel korral isegi korraldatud, olgu selleks suguvõsa, kooli või mõne muu asutuse kokkusaamine, on ALATI igas pundis paar või kolm või kümme inimest, kes asukoha pärast vingugaasi välja lasevad. Nagu tõesti, päriselt? Küll kellelgi on Tartusse kaugele sõita, küll Tallinn on kõle ja kole ja vastik või on nõme koht või korraldaja on jobu. Kui me 2011. aastal oma pulmad Filipiinidel korraldasime, siis sisuliselt mitte ükski kutsutu ei öelnud, et peast põrunud olete, miks nii kaugel teete...Tuli ligemale 40 inimest. Et jah, asi on rohkem suhtumises ja tahtmises üritusest osa võtta, kõik muud põhjused on haledad vabandused ja ettekäänded. 

Me planeerisime selle suve Eesti külastust niimoodi, et näiteks mina klassikokkutulekust osa võtta saaksin. Olin üsna paindlik oma sobivate kuupäevade osas, sest no tõesti, iga 10 aasta tagant kokku saades võiks ju natuke pingutada, et "sobivat" aega leida, aga mõned inimesed, kes pealtnäha väga toimetusterohked pole ja elavad ürituse toimumiskoha lähedal, väitsid kardinaalselt, et terve suve peale on ainult üks sobiv kuupäev kokkutulekuks. Nagu WTF? Teised tulevad Rootsist, Saksamaalt ja Austraaliast kohale ning sina ei suuda Kapa-Kohilast tulla? 

Olles paar korda korraldaja kingades olnud, saan väga hästi aru, mis valu ja stressi üritust korraldades tunned. Kompromissini ei jõua iial! Ja alati on kellegi midagi vigiseda, tihtipeale ei ole see vigin üldse konstruktiivne, vaid pigem just labane ning mahalaitev ja -tegev. Mulle ei meeldi koht. Punkt. Miks kokkutulekul ainult Saku õlu on? Ma ei joo seda. Aga jumala eest, paku siis mõni alternatiiv välja või paku organiseerimisel abi, mitte ära hakka teise inimese tööd maha tegema. 

Eestis elades oleks mul täiega piinlik midagi asukoha "kauguse" kohta kommenteerida. Kõik on nii lähedal! Mul on ka pere ja laps ja koer, aga kui ma pole kedagi tükk aega näinud ja väga tahaks, siis ma suudan oma eraelu niimoodi korraldada, et nad saavad minuta pool päeva, ööpäev või mõni päev hakkama. 

Üks hea sõbranna tuleb varsti Austraalia idakaldale tööreisile ning Andres arvas, et mulle kuluks paar vaba päeva sõbrannaga väga ära, aga kuna sõbranna programm ja graafik on üsna tihe, ja hetkel pole ühtegi mõistliku hinnaga lennupiletit sel suunal silma jäänud, arvan, et jätan selle minemise ikkagi ära. Ja meil pole siin vanavanemaid ja muid abistavaid käsi, kelle hoolde oma koerad ja lapsed jätta. Inimesed, kellel Eestis ikkagi mingisugune tugivõrgustik esineb ning vähegi korraldamisvõime funktsioneerib, võiksid vähem viriseda ja vinguga ning rohkem ürituse õnnestumisse panustada. Mõnikord tuleb jalad oma tagumiku alt välja võtta ja mugavustsoonist välja astuda. 

Kommentaarid

  1. Novot. Ja kursa kokkutulek vist jääbki ära, ses möla läks liiga suureks :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu meelest oleme selles vanuses, kus kedagi ei peaks enam millekski sundima - et kui keegi ei näita huvi üles, on tuim ja ükskõikne või probleemne, siis lihtsalt ignoreerida või lõbusast seltskonnast välja jätta. Võimatu on saavutada kõiki rahuldavat kompromissi!

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust