Viimasel paaril aastal, kui on mingeid kokkutulekuid üritatud korraldada ja mõnel korral isegi korraldatud, olgu selleks suguvõsa, kooli või mõne muu asutuse kokkusaamine, on ALATI igas pundis paar või kolm või kümme inimest, kes asukoha pärast vingugaasi välja lasevad. Nagu tõesti, päriselt? Küll kellelgi on Tartusse kaugele sõita, küll Tallinn on kõle ja kole ja vastik või on nõme koht või korraldaja on jobu. Kui me 2011. aastal oma pulmad Filipiinidel korraldasime, siis sisuliselt mitte ükski kutsutu ei öelnud, et peast põrunud olete, miks nii kaugel teete...Tuli ligemale 40 inimest. Et jah, asi on rohkem suhtumises ja tahtmises üritusest osa võtta, kõik muud põhjused on haledad vabandused ja ettekäänded.
Me planeerisime selle suve Eesti külastust niimoodi, et näiteks mina klassikokkutulekust osa võtta saaksin. Olin üsna paindlik oma sobivate kuupäevade osas, sest no tõesti, iga 10 aasta tagant kokku saades võiks ju natuke pingutada, et "sobivat" aega leida, aga mõned inimesed, kes pealtnäha väga toimetusterohked pole ja elavad ürituse toimumiskoha lähedal, väitsid kardinaalselt, et terve suve peale on ainult üks sobiv kuupäev kokkutulekuks. Nagu WTF? Teised tulevad Rootsist, Saksamaalt ja Austraaliast kohale ning sina ei suuda Kapa-Kohilast tulla?
Olles paar korda korraldaja kingades olnud, saan väga hästi aru, mis valu ja stressi üritust korraldades tunned. Kompromissini ei jõua iial! Ja alati on kellegi midagi vigiseda, tihtipeale ei ole see vigin üldse konstruktiivne, vaid pigem just labane ning mahalaitev ja -tegev. Mulle ei meeldi koht. Punkt. Miks kokkutulekul ainult Saku õlu on? Ma ei joo seda. Aga jumala eest, paku siis mõni alternatiiv välja või paku organiseerimisel abi, mitte ära hakka teise inimese tööd maha tegema.
Eestis elades oleks mul täiega piinlik midagi asukoha "kauguse" kohta kommenteerida. Kõik on nii lähedal! Mul on ka pere ja laps ja koer, aga kui ma pole kedagi tükk aega näinud ja väga tahaks, siis ma suudan oma eraelu niimoodi korraldada, et nad saavad minuta pool päeva, ööpäev või mõni päev hakkama.
Üks hea sõbranna tuleb varsti Austraalia idakaldale tööreisile ning Andres arvas, et mulle kuluks paar vaba päeva sõbrannaga väga ära, aga kuna sõbranna programm ja graafik on üsna tihe, ja hetkel pole ühtegi mõistliku hinnaga lennupiletit sel suunal silma jäänud, arvan, et jätan selle minemise ikkagi ära. Ja meil pole siin vanavanemaid ja muid abistavaid käsi, kelle hoolde oma koerad ja lapsed jätta. Inimesed, kellel Eestis ikkagi mingisugune tugivõrgustik esineb ning vähegi korraldamisvõime funktsioneerib, võiksid vähem viriseda ja vinguga ning rohkem ürituse õnnestumisse panustada. Mõnikord tuleb jalad oma tagumiku alt välja võtta ja mugavustsoonist välja astuda.
Novot. Ja kursa kokkutulek vist jääbki ära, ses möla läks liiga suureks :)
VastaKustutaMinu meelest oleme selles vanuses, kus kedagi ei peaks enam millekski sundima - et kui keegi ei näita huvi üles, on tuim ja ükskõikne või probleemne, siis lihtsalt ignoreerida või lõbusast seltskonnast välja jätta. Võimatu on saavutada kõiki rahuldavat kompromissi!
Kustuta