Otse põhisisu juurde

Kuidas ma varsti lasteaednikuks hakkan

Päeva jooksul keerleb minu peas tuhandeid erinevaid mõtteid, millele tahaks rohkem mõelda ja millest kirjutada ning juurde lugeda, õhtuks aga kui kõik protseduurid tehtud ning väike kratt läbi raskuste magama pandud, ei suuda miskit enamat töödelda ja vastu võtta, kui Delfi Naistekat...et jah. Siin sa oled, minu allukäigutrepi esimene aste! Vähemalt tean, kuidas suhet vürtsikana hoida ja õigeid sõpru valedest eristada. Mingitel sellistel teemadel seal ju ainult kirjutatakse? Nii ongi mõnes mõttes lihtsam elada - sukeldud oma kaltsu- ja asjadekesksesse maailma ning lülitad muust maailmast välja, hinge valutamata ja asjadele sügavamalt mõtlemata. 


See pole eriline saladus, et alustasin 9. septembril õpingutega ehk siis pärast kahte aastat õpinguid, 240 tundi praktikat ja eksameid saan "Early Childhood Education and Care" diplomi. Väga paljusid inimesi on minu erialavalik hirmutanud ja imestanud, pannud esitama küsimusi, et kas oled kindel, et sellega hakkama saad ja kas arvad, et antud eriala on sinu jaoks. Ma olen oma peas kõik asjad detailideni läbi mõelnud ja kaalunud ühte ning teist ja lisanud kõigele sellele veel kolmandaid aspekte. Ma olen selles valikus raudkindel

Ausõna, luban avalikult kõigi ees, et kui lapsed ükskord kooliealiseks kasvavad, ei lähe ma õpetajaks õppima ja kui nad ükskord ülikooli jõudnud, siis ei lähe neid ülikooli hindama ja juhendama. 

Ma ei näe sel mõtet, et läheksin tagasi tööle, istuksin oma mugavas toolis ning maksaksin administraatori, kontoriametniku või mõne muu suvalise valgekrae palga oma laste kasvatamise peale, sel ajal, kui minu lapsi kasvatab keegi võõras inimene...sel eluperioodil, kui laps(ed) vajavad mind, nende ema, kõige rohkem. Olles ise kõige selle juures totaalselt õnnetu! 

Ses no tõesti, mis mõte on minna $150 eest päevas tööle, et pool sellest ära anda ja samal oma lastest lahus olla? Lastega koos töötamise juurde kuulub palju problemaatilisi nüansse...aga küll me neist jagu saame. Ning ma mäletan veel eredalt neid seljavalusid ja -hädasid, mis pidevast ekraani jõllitamisest ja statsionaarsest toolis istumisest tekkisid. Istuv töö pole minu jaoks. Ma tahan ringi joosta ja kraamida ning rassida. Mind teeb rahutuks, kui pean töö tegemist teesklema ja endale tegevust otsima, et enda eksistents ära õigustada. 

Kui sul on näiteks 2-3 last (mis on meie plaan), siis minu jaoks puudub tööle minemisel igasugune mõte. Pärast kõikide lasteaia ja eelkoolide maksude äramaksmist oled heal juhul mõnesaja dollariga plussis. Lasteaiatöötajate lapsed saavad paljudesse lasteaedadesse väga soodsate tariifidega ja neid boonuseid on teisigi. Pealegi mulle tundub, et sel erialal on väga tugev moraalne ja eetiline vastutus kogu ühiskonna ees. Sa suudad suunata ja mõjutada selle tulevasi ühiskonnaliikmeid (sellest poolest tahaks kunagi pikemalt kirjutada). Kõiges selles ratsionaalses arutelus iseendaga oli viimasel punktil kõige rohkem kaalu. 

Ja alati on võimalus oma lasteaed/-hoid asutada! Kapitalistlikus maailmas üldiselt ja Austraalia ühiskonnas, kus paljud emad ruttavad juba kaks kuud pärast sünnitust tööle, on sel teenusel väga suur nõudlus. Minu meelest oleks Austraalias isegi eestikeelsel lasteaial täiega lööki! Saaksin samal ajal ka oma Eesti-suunalist karmavõlga vähendada. 

No vaatame. 

Hetkel loen enne und tervise- ja ohutuseteemalisi materjale, mis on ühtlasi minu esimeseks aineks. Ülejärgmisel esmaspäeval lähen lasteaeda praktikale. Andres jääb nädalaks lapsega koju. Mõlemal saab huvitav ja põnev olema. Ma tahaks väga, et ta kirjutaks oma päevadest väikese rüblikuga isa perspektiivist, aga ma juba tean ette, et pärast keskmist päeva on seda liiga palju tahetud. 

Kommentaarid

  1. Kui sa praktikal ära käid ja kohapeal asja vaadelnud oled, saad vast sellest tööst õige maitse suhu ning kui siis ka veel ütled, et sada raudkindlat protsenti tahad seda tööd teha, jäädakse sind vast uskuma :P

    Muideks, kirjuta siis kindlasti Austraalia lasteaia hingeelust blogisse ka. Mitu kasvatajat mitme lapse peale on, kuidas päevaplaan koostatud, kes vastutab mille eest, milliseid probleeme esineb, mida süüa antakse, kuidas suhtlevad lapsevanemad kasvatajatega jne jne. Mul endal küll lapsi ei ole, aga usina Perekooli lugejana olen Eesti lasteaia kitsaskohatdega hästi kursis :D ja ega ma ainus lugeja pole - kindlasti leidub kümneid teisi, kellel oleks põnev lugeda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen viimasel ajal väga paljude teiste laste gruppidega (mängu- või laulu) koos käinud, teinud, näinud - ei loo illusioone töö osas ja see ongi räigelt raske ning kohati kaootiline, aga tõepoolest, eks järgmisel nädalal saab paremini teada ja maitse suhu, kuidas mina sellesse keskkonda sobin ja kuidas mina lastele peale lähen. Elame-näeme.

      Ma tahaks Austraalia lasteaia olemuses ja süsteemis mitte pettuda ja seda mitte kuigi kritiseerida, aga teiste emmedega suheldes ja kõigele sellele läbi lapsevanema pilgu vaadates, tundub, et mul on juba väike eelhoiak tekkinud! Suurepärane mulje on juba eos suretatud :) Katsun need eelhoiakud ära nullida ja puhta lehena alustada.

      Kustuta
  2. Mis eelhoiak? Pane kirja enne kui päriselt kohale lähed, muidu läheb meelest. Ja Sepaga võid pärast mõlema tööpäeva lõppu kiirintervjuu filmida ja siia postitada :)

    VastaKustuta
  3. Pärast tööpäeva olen enamjaolt lapse ja koeraga parki mängima läinud ning lasknud Andresel veidi tööasjadega tegeleda. Läks meelest intervjuu tegemine, aga kolmandaks päevaks näeb kodu välja küll nagu tuumakatastroofi üle elanud! Tegeleme aktiivselt tagajärgede likvideerimisega, eelhoiakutest ja esmamuljetest kirjutan kohe ühe postituse :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…