Otse põhisisu juurde

Meie laupäevane kähmlus agressiivse stafiga

Nii kaua, kui me siin mandril elanud oleme, pole me sisuliselt kordagi kunagi ühegi agressiivse koeraomanikuga parkides, mänguväljakutel ega muudes avalikes kohtades kokku puutunud. Austraalia koerad on päris hästi kasvatatud, hoolitsetud ja armastatud oma omanike poolt. Võib-olla sellepärast, et enamust ei hoita ketis ja ei anta suure kaikaga peksa, kui koer midagi valesti teeb? Ma ei tea, milles see õnnelike ja rahulike koerte saladus seisneb...igatahes, üldpilt on päris hea!

Terve eilse päeva üritasin esmaabi, astma ja anafülaksia koolitusel mannekeenidele elu sisse puhuda ja pärast täispikka tööpäeva koju jõudes leidsime, et ilm on liiga hea ja neljakäpaline muutus ka väga rahutuks - on aeg parki minna! 

Tegime oma jalutamistiirud ära ja olime veel pargi otsas mänguväljakul. Mänguväljakult on koduni umbes 120 meetrit ja kuna põnn ei soovinud tagasi vankrisse minna, siis Andres hoidis teda süles. Nii me jalutasimegi kodu poole: minul koer, vanker ja Andresel laps süles. Hakkasime üle tee minema, kui ühtäkki märkasin väga agressiivse hoiakuga lahtiselt olevat staffit. Ta kükitas justkui rünnakuks valmistuv puuma, näitas hambaid ja siis pani meie poole ajama. Omanik oli koerast umbes 20 meetri kaugusel, purupurjus, käes õllepurk. Samm oli tiira-taara ja kontrolli koera üle ei omanud. 

Nägin väga selgelt, kuidas stafi Zacule hambad kõhtu üritas lüüa ja paar korda teda korralikult raputas. Minu reaktsioon oli kiire ja samuti päris agressiivne. Haarasin oma koera traksidest ja rihmast kinni, võtsin sülle ja virutasin meid ründavale stafile paar korda ribidesse. Jumal tänatud, et mul olid jooksujalanõud jalas, sest koer ehmatas minu käitumise peale koer ära ja isegi purupurjus koeraomanik jõudis selle kähmluse ajaks pärale!

Ma ei ole taolisteks kriisisituatsioonideks valmistunud, ausalt ütlen, et süda puperdas veel tükk aega pärast juhtumit ja Andreski tundis end veidi abitult, sest ta ei saanud midagi teha (kuna laps oli käes!), koer istus mul kuni koduni süles ja tahtis veel kõrgemalegi ronida. Vaesekesel süda tuksus nii hullult ja värises üle terve kere. Eks tal vist käis kogu tema koeraelu silme eest läbi.

Õnneks keegi vigastada ei saanud, ma ütlesin sellele purjus omanikule paar mahlakat lauset, aga ega see teda kuidagi ei liigutanud ja ei muuda tema vastutustundetut käitumist. Muudkui kordas meile I'm sorry, I'm sorry, aga kui mina või Andres, meie koer või laps oleks selle koera poolt pureda saanud, oleks sellest sorrist tõesti vähe kasu! Kui sa pead oma näo vms kehaosa tagasi õmblema või eluks ajaks vigaseks jääma või oma lemmiku kaotama.

Mul on tegelikult sellistest koertest väga kahju, sest nad pole süüdi, et nad on agressiivsed ja käitumishäiretega. Ja väike õppetund enda (kriisiolukorras käitumise) kohta, kui sa pead oma koera, last või muud pereliiget kaitsma, lööb adrenaliin välja ja sa tegutsed ootamatult ja välkkiirelt. Endalegi tuli üllatuseks, et ma julgen hambaid välgutavale agressiivsele sind ja su koera ründavale koerale paar hoopi anda. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...