Otse põhisisu juurde

Ka abielunaised käivad mõnikord väljas

Kaalusin siin tükk aega, et kas minna magama või vahendada oma sotsiaaleksperimendi tulemusi. Mõtlesin homse ja ülehomse päeva kavade peale ning leidsin, et kui ma sellest nüüd ei kirjuta, siis ma ei leiagi aega. Käisime reedel üle väga-väga pika aja Perthi mainekamas peokompleksis, kus ühe katuse all asuvad kõiksugused meelelahutuskohad. Me läksime tüdrukutega kohta, kus saab veidi koibasid tantsutada, jutustada ja vajadusel mõnel istumiskohal jalgu puhata. 

Tead, see elu klubis on justkui teisel planeedil! Liibuvad särgid ja kleidid, kehakeeled, silmside, small talk, meelemürgid ja vali muusika. Appi, ma olen vist vanaks jäänud! Sellisest pealiskaudsest suhtlemisest enam hindan mingit sügavamat arutelu, kus ei pea ruuporist vestluspartnerile oma arvamust selgeks karjuma, vaid saab inimese kombel mingit dialoogi arendada. 

Eks kindlasti oleksin teisel arvamusel, kui oleksin ise kaaslase või juhusuhte otsinguil, aga kuna minul on kõik eluks vajalik oma kodus olemas, siis kogu koha sebimis-ja tutvumistsirkust pealt vaatamine ajas veidi ahhetama. Ma ei viitsiks enam! Isegi kui oleksin vallaline ja kell kukuks, siis ma vist ei viitsiks endale ööklubist kaaslast otsida. Jumal tänatud, et kõik minu klubitamised ja tantsimised-trallid-mitmepäevased peotsüklid said keskkooli ajal ja ülikooli algusaastatel tehtud. 

Ma olen alati tänulik olnud, et käisin keskkoolis sellises koolis, kus oli ühiselamu. Me pidime üsna varakult oma rahadega majandama ja oma tegude eest vastutama hakkama. Kui ma ülikooli läksin ja kohtasin oma osasid kursusekaaslasi, kes olid just esmakordselt vanemate pilkude eest pääsenud, mõtlesin, et hea, et mul on see faas juba läbi ja tehtud.

Igatahes muud ei tahtnudki selle kirjutisega öelda, et mul on jõle kahju neist inimestest, kes tahaksid perekonda luua ja koos kodulaenu võtta, lapsi sünnitada, ümbermaailmareisile minna,  savikujukesi voolida, koera võtta ja igasugu muid "hullusi" koos korraldada, aga selle asemel peavad need vaesed inimesed klubides, karaokebaarides ja pubides endale elukaaslasi otsima. Muidugi on päris palju neid, kes vallalise ja prii linnukese elu naudivad ja ei igatse endale kedagi leida. Ma pole selliseid inimesi väga tihti kohanud. Ikka tahetakse kellegagi "koos vananeda" jne.

Paar aastat tagasi osalesin mõnel Perthi aktiivsete naiste kokkusaamisel. Päris paljud naised olid oma lühikese elu jooksul palju saavutanud, reisinud, erinevates maailma nurkades elanud, aga praktiliselt kõikidel oli eraeluline seis täitsa nigel. Mitte, et neil naistel miskit viga oleks olnud! Ei, hoopis vastupidi, täiega kobedad ja targad ka veel pealekauba, aga millegi pärast pole selle Härra Õigega kokku põrganud. Alguses oli äge rääkida kõiksugu muudel teemadel ja minul oli sellepärast tore nendega suhelda, et sai igasugu laiematel teemadel rääkida (kaasaegse linna planeerimine, hüdraulika kasutamine tänapäeva kaevandustes jne), aga nii kui keegi ühe siidri või veiniklaasi võrra rohkem jõi, lõid muud pooled välja ja inimesed hakkasid rääkima sellest, mis nende hinge tegelikult piinab. 

Et jah, nii mõnigi kord olen lohutanud neid naisi, öelnud lohutuseks, et 35 on kõigest elu algus ja küll Härra Õige ka silmapiirile ilmub!

Selles suhtes on vallalistega põnev väljas käia, et neil on äärmiselt osav skännersilm. Lähed sina rahumeeli kuskile pubisse, 5 minutit hiljem ütlevad vallalised naised, kas selles ruumis/pubis/10 km raadiuses on mõni huvipakkuv karakter või mitte. Mina enam selliseid asju tähele ei pane.

Ma olen pool oma elust suhtes olnud, pole sisuliselt vallaline olnud (nüüdseks 15 aastat!) ja ei oska kommenteerida, kas meil, inimestel, on mingi loomulik paardumise (kaaslase leidmise) instinkt, mida me mingil hetkel enam alla suruda ei suuda ja mis tugevalt välja lööma hakkab? 

Kommentaarid

  1. Mina olin päris palju aastaid vallaline ja kui ma ausalt ütlen, siis suhtes inimestelt selline "kaastundlik" pilk, et küll see vallalise elu ja pidutsemine on õudne ja oh te vaesekesed - see oli sageli solvav :)

    Tegelikult oli ka vallalisena päris tore ja kui inimesele endale meeldib pidutseda (on neid, kellel see faas elus venib pikemaks), ei taha ta kellegi haletsust. Kõik oleneb sellest, mis prillidega me elu vaatame. Võime klubitamist vaadata kui räpast ja rõvedat kiimlemist, mis on alkoholist kleepuv ja juhuseksist haisev. Samas võime seda näha ka põnevuseprillidega. Uued tutvused (ei pea voodis algama-lõppema), pöörased seiklused (ei pea olema seksuaalsed), tonnide viisi nalja (kui oled oma heade sõpradega) ja muretu vabadus (võin vaadata võõrast ilusat meest, kui tahan). Mina enda vallaliseperioodi lõpus elu täpselt nii nägema hakkasingi ja nautisin seda viimseni. Praegugi on mul mitu minust vanemat vallalist sõbrannat, kelle pidutsemisperiood veel kestab, aga ma tean, et viimane asi, mida nad vajavad, oleks minu kaastundlik pilk. Ma mõistan neid, kuna olen ise samas olukorras olnud ja tean, et hea suhte leidmine on raskem kui miski muu siin elus. Inimestevaheline sobivus, õige ajastus, juhuste kokkulangevus ja kõik muu suhte toimimiseks vajalik on üle mõistuse keeruline valem ja pigem isegi õnn (tähenduses luck, mitte happiness). Ja ega klubis ei käidagi just kaaslase otsimise eesmärgil. See on lihtsalt parem aja veetmise viis kui üksi kodus Celine Dioni kuulates.

    Selle kõigega ei taha ma öelda, et arvan, justkui sina peaksid end kuidagi paremaks kui vallalised naised, aga tahan tähelepanu juhtida, et selline heatahtlik haletsemine vallalistes just sellist tunnet tekitab ja sellega tuleb väga ettevaatlik olla :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pole veel kedagi avaliku kaastundega vaadanud, ainult neid, kes kaastunnet ja lohutust ise teistelt inimestelt otsivad. Mul on päris mitmeid piinlikke momente olnud, kus mõni vallaline inimene hakkab halama, et kuidas tema ikka veel vallaline on, kui kõik teised on paaris ja pereinimesed. Muidugi kaastunnet ei avalda, aga ütled midagi motiveerivat küll. Reaalset psühholoogilist abi on vähe, aga käib pigem elementaarse viisakuse alla.

      Teisi rõõmsameelseid elunautijaid võiks minu "kaastunne" tõesti solvata, nagu mind solvaks võib-olla kellegi peolooma kommentaar minu üksluise unevähese pereelu teemal. Jäägu parem igaüks oma liistude juurde. Need mõtted on tõesti pigem enesekesksed, kuidas ma ei jõuaks ja viitsiks, aga austus ja kummardus neile, kes jõuavad ja viitsivad ja suudavad. Mul on isegi kord poole aasta jooksul raske end peolainele seada, kuigi veel 10 aastat tagasi polnud mingi probleem 5 päeva järjest väljas käia.

      Aga tänan sinupoolse nägemuse eest, kindlasti on vallalise inimese elus palju põnevust ja seiklusi, ja kõik ei pea rõve seks ja narkots olema eksju, mäletan neid ägedaid sõbrannade-aegu, kui kõikidel oli aega ja energiat ja kellelgi polnud mehi/lapsi/koduloomi. Täiega ägedad ajad, kuigi kui ma peaksin praegu vallaliseks jääma, siis kardan, et pean endale pidutsemise jms kaaslasi tikutulega taga otsima!

      PS! Tead, mulle väga meeldivad inimesed, kellel on oma arvamus ja kes julgevad seda avaldada.

      Kustuta
    2. Jumala eest, ma ise ka ei suuda enam niimoodi pidutseda nagu vanasti :D Ja selles mõttes on kahtlemata üleval küsimärk, et kas asi on puhtalt vanaduses ja jaksus või motivatsiooni puudumises. If you know what I mean. Oleks vallaline ja vaba, oleks võib-olla ka jaksu ja huvi.

      Ma lihtsalt mäletan sellest ajast, kui minu üks parimaid sõbrannasid oli meie kolmesest pundist ainsana püsisuhtes ja kuidas ta siis ohkis ja ahhetas, et oi mina küll ei kujutaks ette, kui peaks mingeid mehi otsima ja taga ajama ja küll see vallalise elu on ikka õudne. Meie teise sõbrannaga siis vahetasime pilke ja tundsime ennast halvasti. Nagu printsess oleks ülevalt rõdu pealt alla lihtrahva peale sülitanud. Lihtsalt tekkis siuke assotsiatsioon :) Ei pruugi ju üldse halba mõelda, aga ma lihtsalt ütlen, et tuleb ettevaatlik olla selle värgensiga.

      Ja millegipärast ei saa ma wordpressiga kommida praegu. Muidu ikka Mariliis, mitte anonüüm.

      Kustuta
  2. Ma ei ole isegi nii kaugele jõudnud, et oleksin viitsinud end öölokaali uksest sisse vedada. Suvel üks kord käisin küll sõbranjedega kokteilitamas, aga klubini ei jõudnudki, vaid piirdusimegi nende asutustega, kus ei pidanud valjuhääldit kasutama. Ehk kõige enam tegelikult tahaks vahel sõbrannadega veini juua koduses keskkonnas nii, et ei peaks vääksumiste peale jooksma kuhugi. Aga küll tuleb ka see aeg. Ent seni olen rõõmuga oma pere keskel. Isegi kutsele tulla aastavahetust lastevabalt veetma vastasime rõõmsalt "ei!" :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…