Otse põhisisu juurde

Soojad austraallased

Ma siin mõtlen igasugu skeeme välja, kuidas veebruarist täiskohaga tööle minna, aga last veel lasteaeda mitte panna, viimaseks hitt-lahenduseks on minu ema kuueks kuuks Euroopa talve eest Austraaliasse lennutamine ja vanaema ametisse rakendamine. Pöidlad pihus, et see variant läbi läheb,  aga võib-olla polegi kogu lasteaiandus nii hull nagu mulle tundub. 

Me kindlasti oleme Danieliega väga aktiivsed ja teeme koos palju lahedaid asju (ühine lõunauni on neist kõige lahedam), aga kui me näiteks täna minu praktikakoha jõulupeole läksime, siis... uskuge või mitte, väikemees oli lõunapaiku jubedalt unine (pärast hommikust ujumistundi), aga niipea kui paitamiseks mõeldud elusaid madusid, kängurusid, sisalikke, kilpkonnasid ja jänkusid nägi, kadus temas viimane väsimuseraas ja tal oli nii huvitav ja põnev! Jaksu jagus mitmeks tunniks. 

Armukadetses küll veidi, kui ma teisi lapsi sülle võtsin ja kallistasin (lasteaiakasvataja "palgalisa" on sind embavad ja sinu juurde ummisjalu jooksvad lapsed, kes süleleda soovivad), aga muidu ronis, turnis, sõi viinamarju ja viskas pirukaid suure kaarega maha, mängis teiste lastega, aeg-ajalt jooksis käed avali minu poole, kui millegi ees hirmu või võõrastust tundis. 

Tegelikult oli hästi armas koosolemine. Kasvatajad olid väga palju vaeva näinud, paljud vanemad võtsid päeva vabaks ja veetsid selle tuulise pärastlõuna oma kõige kallimate seltsis. Selline suure ja kokkuhoidva pere tunne tuli peale. Nagu mõnes idüllilises Itaalia filmis. 

Et igal mündil on kindlasti kaks poolt. Tingimused võivad mõnedes kohtades kesised olla ja inimesed võivad kriisiolukordades ebaprofessionaalselt käituda, aga inimesed siin, Austraalias, on ikka väga soojad ja avatud ja päris heatahtlikud. Kunagi keegi ei vaata sind sellise üleoleva pilguga, et mida sina siia tuled/ronid/oma kohalolekuga meid tülitad.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…