Otse põhisisu juurde

4000 km pikkune autoreis mööda Lääne-Austraalia rannikut

Kohe pärast reisilt koju jõudmist tahtsin oma emotsioonid ja elamused kirja panna ja kuskile jäädvustada, kuid blogi keskkonda lahti tehes ja trükkima hakates selgus, et olin puhkuse ajal oma aju ja meele nii lõdvaks lasknud, et ei osanud enam sõnu ritta seada - kõik laused olid mitmemõttelised ja segased. Nüüd olen oma argirutiinis tagasi ja esmavaatluse põhjal tundub, et ka minu aju on taas funktsioneerima hakanud! 

Kui meie road tripist lähemalt rääkida, eesti keeli maanteereisist, siis võiks uhkelt öelda, et kahe titega reisimine on täiesti võimalik. Kokku tuli meil ligemale 4000 km, oli väga lõõgastavaid ja kookos-kukub-pähe stiilis päevi, kuid ka selliseid 7-8 tundi autos istumise päevi, kui pidime prügikotile silmaaugud sisse torkama ja lapsi taolisel viisil rõõmsana hoidma. Ja kui hullu autosõidu päeva lõpuks sihtkohta jõudsime, jooksid lapsed rõõmust endal põlved marraskile, käitusid justkui kevadel rohelisele murule välja lastud mullikad.  

Inimesed küsivad lastega reisimisega kohta, et kas saite kokkuvõttes üldse puhata ka? Vaimselt kindlasti. Füüsiliselt vist mitte eriti, sest praktiliselt kõik meie päevad olid igasuguseid aktiivseid tegevusi täis. Meie puhkused on juba kord sellises stiilis, et võtame viimast, teeme igasugu asju, sel korral olime isegi päris tagasihoidlikud ja mingeid suuremaid matkasid põrgukuumuses ette ei võtnud. Üleüldiselt ei teinud midagi ekstreemset. 

Vees olime küll palju. Päikese eest üritasime varjuda ja ajastada rannas olemised varajase hommiku või loojangueelsele ajale, sest keskpäeva kuumuses on küll tunne, et praed üleni ära. Päikesekreemi kuulus ka tonnide viisi. Aga pruuniks saime ikkagi. Nägime igasugust elu: farmipidaja elu kõrbelises kliimas, maailma riffide ajaloos üsna algaja Ningaloo rifi vohavaid koralle ja selle ümbruskaudset elu, muust maailmast isolatsioonis olevate külakeste ning maantee söögikohtade elu. 

Elu sellistes kohtades käib teise ajaarvamise järgi. Kui me Warroora farmis ööbisime (lähim asula on väike külake Coral Bay umbes 65 km kaugusel) ja sinna kohale jõudmiseks tükk aega mööda treppis punast kruusateed sõitsime, tõdesin, et taolist kogemust pole me Austraalias elades kunagi saanud. Nii eemal, kaugel, ei mingit levi, naabreid, asulaid, tanklaid, poode, sisuliselt kõrbes, kärbsed närivad hinge seest välja, kogu vesi saadakse vihmavee kogumise läbi (ei mingeid allikaid ja põhjavett) ja õhtuhämaruses ei soovita taskulambita ringi seigelda, sest see koht on madude kuningriik. 

Aga kui Austraalia atlast vaadata, siis taolisi isoleeritud kohti on siin maal väga palju. Vaata ainuüksi sinna keskele poole, rannikust eemale. Suutsin leida mitmeid külakesi, asulaid, farme, kuhu saamiseks peab näiteks 500 km mööda kruusateed sõitma. 

Üritasin mõelda, mida leidsid selles jumala poolt hüljatud kohas kaks noort iirlast, kes olid selles lamba-ja veisefarmis töölisteks. Mis neid sinna tõi ja seal kinni hoiab? Mõtlesin, et kas ma oleksin võimeline sellises kohas töötama ja mis raha mulle peaks selle eest maksma. Ei teagi, äkki mingi 200 000 aastas, siis hakkaksin võib-olla kaaluma...

Seal ööbimise kogemus oli väga rikastav ja silmi avav. Milline tähistaevas seal oli! Alguses kui me kohale jõudsime ja seda tolmuga kaetud maja, loomade pealuid ja ärapõlenud autot nägime, mõtlesin enda peas suurepärase krimka stsenaariumi välja, aga videvikus ei ilmunudki meie õuele ketassaega sarimõrvar, vaid kängurud, kes olid väga uudishimulikud ning üritasid lamba käitumist matkida, et neid tähele ei pandaks. 

Muidu reis kujunes üsna kulukaks - nagu Austraalias ikka. Daniel lõhkus meie suure objektiivi ära (tõmbas laua pealt maha ja see kukkus kivipõrandale), ma olin üsna löödud, kuid Andres lohutas mind öeldes, et nagunii pidime uue fotovarustuse ostma ja olemegi kõike seda edasi lükanud, aga nüüd on hea põhjus olemas. Teisel autol läks konditsioneer (Murphy seaduse kohaselt kõige kuumemas kohas) katki, mille parandamine Exmouthis oleks palju aega ja raha võtnud. Mina tõmbasin viimasel reisipäeval endal suure varba pealt küüne maha. Hakkasin autode tagant väravat kinni tõmbama ja lasin metalse teibaga üle enda jala. Seal keset kõrbe ringi karates ja valust röökides, arvasid autos istuvad reisikaaslased, et mind on madu hammustanud. Noh, ja siis oleksin peaaegu esihammastest ilma jäänud, aga õnneks siiski mitte (koperdasin basseinis vastu selle kivist äärt). Esihammaste kaotamine oleks tõeliseks "kirsikeseks" osutunud. Sellised olid meie väikesed kaotused. 

Võite oli rohkem: kvaliteetaeg Andrese perega, palju ägedaid koostegemisi oma põnniga, D-vitamiini laeng, kala püüdmine ja merekarpide korjamine, mereelu uurimine, aju välja lülitamine, palju füüsilist aktiivsust, uued kohad ja teadmised ja eks kindlasti sai meie reisipisik veidi turgutust - läks elavamaks ja pikalt paikselt olnud organismis lausa vohama. 


Kommentaarid

  1. Tundub, et muudmoodi kui blogi kaudu sind tabada on võimatu! Saan aru, et oled alles nüüd Saarte invasioonist taastumas ja appi, Kersnaga, kas tõesti!? Ise ma tegelikult raamatut lugenud ei ole ja lootsin ka, nagu siin keegi ütles, et ei peagi, aga nüüd tundub ikka et pean. Kui juba sina seal kaugel loed! Tahtsin sulle ka mõned raamatud saata. Aga põhiliselt tahaks skaipida ja catch up'ida! Näita elumärke, kui mõnel õhtul/päeval mõni vaba hetk tekib (ma usun, et neid ei ole palju, aga ehk leiab!). Seniks kallid ja tea, et mõtlen sinu peale vähemalt ülepäeviti!
    k

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan, et igasugune lugemine tuleb kasuks! Me otsustasime Andresega väikese lugemisvõistluse teha, tema väitis, et asi oleks aus, siis tema aasta "raamatuarvestusse" peaksid brošüürid minema, aga mul mitte, sest ma loen nagunii nii kiiresti. Meid saab muudelt kanalitelt ka kätte, näiteks 88 MHz on meie koduraadio sagedus :D Tule meie sagedusele! Hakkame väikepere eluga taas harjuma, aga ega üheksakesigi meie majas elades pole väga viga.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…