Otse põhisisu juurde

Suve välitegevused ja muud pudi-padi

Veetsime tänase hommikupooliku perekeskselt Maylands'i Waterland'is, kus meie väike seen madalates basseinides, tehiskoskede all, mänguväljakutel ning muudel väikelastele mõeldud atraktsioonidel end totaalselt ära väsitas. Andres läks täna teist korda väljakutse peale tööle ja mina pean tegelikult järgmiseks nädalaks paar kodutööd ära tegema ja peaks sellega algust tegema. Aga end tundes-teades arvan, et asjad jäävad jälle paarile viimasele õhtule enne tähtaega. Siis on taas kael kange, keha kössis ja tuju nullis, sest mõne õhtuga peab 70 tunni töö ära tegema. 


Mõned head uudised on veel. Me saame endale FIFO (fly-in fly-out) vanaema! Ta jõuab 19. veebruaril ja jääb kauemaks - esialgsete plaanide kohaselt pooleks aastaks. Ma juba hakkasin muretsema, et miks ema turistiviisat pole kätte saanud. Kirjutasime immigratsiooniametile igasugu selgitavaid kirju, et ausõna, ta ei ole illegaali staatusest Austraalias huvitatud. Palun-palun-palun andke viisa! Tegelikult tuli välja, et emal oli viisa juba kaks päeva pärast avalduse sisseandmist käes, aga ma ei tea, kas e-mail kinnitusega läks kuskile kaduma või jäi emal viisa saamist kinnitav teatis kahe silma vahele...Piletid on broneeritud! 

Midlandi suunal poodi sõites on tee ääres raudtee kõrval üks kahtlane putka. Tahtsin ühel päeval pakutavate teenuste siltidest pilti teha, aga ei jõudnud. Seal saab: usse (vist neid kalastamise omasid?)  ja trumme osta, samal ajal ka nuge teritada. Midagi oli vist veel, aga nüüd enam ei tule meelde. Väga huvitava profiiliga asutus, kindla peale minek, et ei lähe pankrotti, klientuuri jagub. Meenutab oma olemuselt ja väljanägemiselt Aserbaidžaani külateede ääres asuvaid ettevõtteid. Kõike saab: nuga saab niisama ja teritada ka, kui vaja. See koht ajab mind iga kord muigama, kui ma sellest autoga mööda sõidan.

Rääkides Austraalia filmidest, mis jagunevad üldjoontes kaheks: väga sügavamõttelised depressiivse sisu ning teostusega väärtfilmideks pärast mille manustamist tahaks end ära tappa ja labasteks pealiskaudseteks jalaga-tagumiku ajuvabadusteks, mida isegi ei saa filmiks nimetada...siis üleeile vaatasime üle pika aja väga tasakaalukat ja realistlikku piisava huumoriga, kuid tõsiseteemalist Austraalia filmi. Selline film, mida võiks isegi oma hea filmimaitsega sõpradele soovitada! Pealkirjaks on "Charlie's Country" ja räägib Austraalia Achilleuse kannast - valusast aborigeeniteemast ja nende sobitumisest tänapäeva valgete ühiskonda ja - korraldusse, tänapäeva pärismaalaste identiteedikriisist ja kõigest muust. Väga liigutav ja hea Austraalia film!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…