Otse põhisisu juurde

Bali reisist ja enesetundest

Pidin juba kuu aega tagasi meie Bali seiklusest kirjutama, aga siis olin oksendamise-iiveldamise ja meeletu peavalu lainel, magasin igal võimalusel nagu kinnijoostud hobune - püsti seistes ja lahtiste silmadega. Mingi hetk oli minu hommikuseks rutiiniks: klaas külma vett sisse ja näpud kurku, et siis saaks rahuliku maoga hommikusööki manustada, sest kui hommikusööki ei söönud ja lasin iiveldusel endast võitu saada, läksin tühja kõhu ja iiveldusega tööle, olin pärast kahte tundi töötamist kokkukukkumise äärel ja näljane nagu hunt. Väga raske on teeselda, et kõik on hästi ja ma pole üldse rase, kui kõik märgid viitavad sellele! Salaoksendamine töö juures, kus seinad on papist, on aga omaette oskus...ja kuigi ma elan töö juurest 4 minuti kaugusel, siis mõnikord lõunasöögile sõitmine oli paras katsumus. Pilt käis eest ära...auto veidi vingerdas tee peal, kuid kriime juurde ei tulnud ja ühtegi tänaposti ka maha ei sõitnud. 

Nüüdseks on keha veidi taastunud ja suudan mitmel rindel toimetada. Vahepeal oli küll asi nii lootusetu, et oma lihane poeg näitas minu peale näpuga ja ütles "eto". Kui oleks osanud põhjalikumalt küsida, siis küsinud midagi stiilis, et kas see lihahunnik end liigutada ka suudab? 

Andres ootas väga oma Bali puhkust, töökaaslased hõiskasid ka, et oh, kui vinge, saad odavat alkoli manustada, seksi ja rock'n'rolli, pubis ja baaris pummeldada ning meres liguneda, siis kuulsid, mis seltskonnaga ta Balile läheb ja ütlesid, et võib-olla mitte (naine, 1,5-aastane rüblik ja ämm!)... Mina olin kahel esimesel päeval totaalses nokaudis, valutasin pead, oksendasin ja jäin koos oma väikese pojaga hotellituppa magama. Andres ja tema ämm käisid esimestel päevadel kahekesi väljas söömas. Andres tõi igasugust head saaki hotellituppa ja toateeninduse taseme üle ei saa ka kurta.

Kolmandal Balil viibimise päeval tuli minu eluisu tagasi ja otsustasin, et nüüd võiks selle energialaadungiga mõne vulkaani vallutada. Plaan tehti kõikide poolt maha, ema veel mitu korda ütles, et kas ma siis tõesti sellist puhkust tahtsingi? Rühkida rasedana kuskile mäkke, 12-kilone laps kukil? Tema jaoks on see pigem kirjeldus põrgupiinadest. Ma ei tea, kus mul see mäkke ronimise isu peale tuli, aga õnneks suudeti mind ümber veenda ja selle asemel tegime basseini ääres ja heade toitude söömise päeva. 

Käisime veel Seminyakis mere ääres ka, aga olgem ausad, me oleme Austraaliast, maailma ilusamate randadega riigist ja Bali rannad ei avaldanud mingit muljet. Olime veel resordi poolt hooldatavas ja korrastatavas rannas, aga plastikpürgi oli lihtsalt kuidagi liiga palju. Dannu leidis mingi solgioja ka, mis merre voolas ja tegime kiirelt sääred, et enne kui ta sealt endale midagi huvipakkuvat oleks leidnud. Muudkui näitas näpuga selle ja tolle kaka peale. Läksime kõrvalasuvasse rannabaari, merest väheke eemal, laps püherdas musta värvi tulikuumas liivas, tutvustas kõikidele rannabaaris olijatele mind (käis teiste inimestega edvistamas ja kui mõne suhtlemise "ohvri" leidis, siis näitas minu suunas näpuga ja ütles "emme") ja jõi minu banaanikokteili ära. Nii et pidime teise tellima, mille ta samuti kiirelt alla kulistas. 




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…