Otse põhisisu juurde

Kodu ostmine Austraalia pinnal

Käisime laupäeval lõpuks pangas ja uurisime asju, mis ulatuses missuguse maja tarbeks me laenu saaksime...Hirmutav on mõelda, et pank on võimeline meile kahe peale (isegi minu väikese kasvataja palga peale) ligemale miljon dollarit laenuks andma. OMG!? Me kindlasti nii palju ei taha, sest see teeks kuumakseks mingi $6000? Andrese palk hakkaks selle peale minema. Alguses mõtlesime, et hea oleks, kui alla $400 000 hakkama saaksime, kuumakse oleks selline mõistlikum ja ei saaksime reisida ning muid asju lubada. Vaatasime Perthi kinnisvaraturgu ning tõdesime, et selle eest saad endale mingi kuudiku, mida peab veel umbes veerand summa eest putitama ja remontima. Maad ka ei ole, mis tähendab, et igasugused family daycare plaanid peaks ära unustama. 

Tõstsime oma maja eelarvet $500 000 peale (kuumakse suures vaid $300 võrra)  ja leidsime, et see tegi lahti nii mõnedki suletuna tundunud uksed. Me pole veel otsustanud, kas osta tuttuus või vana maja, selge on vaid see, et detsembris ühe inimese võrra suurenev Saare perekond vajab kolme magamistoa ja 2 vannitoaga ning VÄGA avara õuega elamist, et kõik pere jooksikud ruutmeetritele võimlema mahuksid ja enda privaattsooni säilitaksid. 

Hetkel oleme kaalumisstaadiumis, käime mõnedel open house'idel, näidismajakeste külakestes ja uurime maad. Sest noh, tulevikus tundub üsna ebareaalne kahe väikese lapse kõrvalt tööle minemine... sest lasteaiamaksud ja riigipoolsed toetused on proportsionaalsed. Nagu maksusüsteemgi. Kui me teenime Andresega näiteks kahe peale rohkem kui $120 000 aastas, kuulume automaatselt sellesse kategooriasse, kes võiksid kõik lasteaia päevatasud ise kinni maksta ja toetustele mitte loota (midagi vist saab, aga väga vähe). Kiire arvutus näitab, et kui sul on kaks last, kelle eest pead keskmiselt päevas $85-95 välja käima, siis minu päevapalgast jääks heal juhul $50-70 endale. Seega olen nüüd mõelnud variantide peale, kuidas saaks väikeste laste kõrvalt erialast tööd kodunt teha...ja õiget tüüpi kinnisvara mängib plaanis olulist rolli.

Sellised mõtted hetkel läänerindelt. Liiga palju (ja suuri) numbreid. Selline see täiskasvanu elu vist ongi? 

Kommentaarid

  1. Nii põnev :) Täiskasvanuelu algas sul vist Danieli sünniga peale, enam pole tagasiteed :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vahel tahaks küll lapse moodi kekselda ja liblikaid lugeda... :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust