Otse põhisisu juurde

Meie argimajanduslikud dilemmad

Ma olen nii virtuaalselt, kui ka reaalselt pikalt kadunud olnud. Kõik on väga hästi, elame tervelt, võtame kaaluliselt juurde (õnneks on kaalul patareid tühjad ja detsembrikuuni ei plaani uusi osta) ja töö- ning kohustustevälisel ajal kokkame igasugu maitsvaid asju. Praegu on köögis näiteks valmimas Eesti klassika: ahjus küpseb rukkileib, aknalaual hapneb keefir ja linnumaksad ootavad, et neist saaks üks kord pasteet. Oh neid rasedaisusid! 

Üldiselt võiks öelda, et oleme üsna õnnelik perekond -  vähemalt televisiooni hommikuprogrammis nähtud ja kuuldud kriteeriumite järgi! Õnnelik oled siis, kui hoidud terve elu ja ei tee tegemist politseinike, maksuametnike, advokaatide ning arstidega. Rasedusega seonduvalt olen pidanud nii mõnegi arstiga suhtlema, aga seegi on mööduv...Kuni detsembri alguseni? 

Ma seekord otsustasin, et proovime ära Austraalia riikliku haiglasüsteemi. Säästame vahendeid ja saame neid erakindlustuse kuumakse tasumise asemel näiteks mõne eksootilise reisi eelarvesse paigutada. Kindlasti oli Danieliga erahaiglas olemine, sünnitamine ja mõnulemine väga tasemel, aga lõppude lõpuks, teise lapsega ma ei tahakski viis päeva kuskil hallide seinte vahel passida ja noh $3000-5000 veel peale maksta. Ehh. Ei ole vast väärt. 

Intrigeerivaks teeb sünnitamist asjaolu, et 24. novembril läheb vana ja logu piirkondlik haigla pensionile, avatakse uus ja uhke katoliikliku taustaga riiklik haigla ja sain isegi kirja, kui peaksin sünnitama enne kella 07:00 24.11.2015, siis lähen vanasse, kui aga pärast, siis suure tõenäosusega olen uue haigla üks esimestest klientidest. 

Nüüd hoopis teisele lainele. See on nii palju peavalu põhjustanud, et me vist paneme selle teema mõneks ajaks ootele - oma kodu ostmine. Käisime erinevate ehitusfirmadega kohtumas ja kui näidismajas räägiti meile, et $500 000 eest saan ikka väga vinks-vonksi maja, siis reaalselt teisele kohtumisele kontorisse minnes selgus, et iga lisavidina (näiteks ukselink) upgrade'i eest maksad juurde. Väga kaval müügitehnika, et alguses saadakse sind üle lävepaku ja alles siis "sees" olles näed, mis standardvarustuse ja -paketi sisse kuulub. 

Meile pakuti alguses mingisugu 270-350 ruutmeetriseid tükke: ehitad maja peale ja sul jääb isegi ruumi, et maja kõrvalt tänavale pääseda! Saad kenasti jalutada. Kui me lõpuks neid kallimaid, 400 ruutmeetriseid maatükke vaatamas käisime, otsustasime pärast tuliseid õhtusöögidiskussioone, et sellised elutingimused pole meie perele ja me ei hakka end selliste lepingutega siduma. Pärast elad kuskil mingis väljaarendamata põlluasulas, ei tule sinna mingit kooli ega poodi, ja ei saa oma laenulepingustki lahti ja ei kannata isegi Euroopasse kolida, sest maja ei saa välja rentida. Oled nagu lind puuris. 

Vaatasime igasugu maalähedasemaid linnaosasid, kus müüakse suuri krunte. Leidsime isegi päris mitu sobivat pakkumist, kus krundi suurused 700-1000, aga seal on üldjuhul vanad majad, mis kõik vajavad mingil määral investeerimist ja renoveerimist. Kahe väikese lapsega üks maja ära renoveerida? Vabalt! Vahepeal tundub, et õhtusöökigi ei saa normaalse tsiviliseeritud inimese kombel süüa...Ja seda ühe mürsikuga! 

Andres hakkas kahtlema, et ehk saab kõike seda kuidagi palju - kõik säästud lähevad sissemakseks ja kuidas sa elad, kui pole sentigi hinge taga? Ja kuidas vana maja korda teed, kui kõik raha on läinud? Suur dilemma, mis võttis meid tõsiseks ja otsustasime, et peame veel veidi kapitali kasvatama, et saaks stressivabamalt elada. 

Niuke kopp on juba ees nendest argimajanduslikest dilemmadest: 




Kommentaarid

  1. Väga tuttav tunne :-) Kui me paarikümne aasta eest majaostu Kanadas kaalusime, peaaegu et ühe äragi ostsime, siis mõte, et meil ei jää raha üle isegi voodi muretsemiseks, pani kõike ümber otsustama. Kogusime veel raha ja saime kokkuvõttes mõned aastad hiljem maja, mida ei vahetaks ühegi teise vastu :-) Nii et ainult natuke kannatust ning saate ka unistuste elamise!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ka usun, et kiiret pole kusagile :) Me otsustasime ka selle suure ostu veidi edasi lükata, et ei peaks raseduse lõpufaasis veel kinnisvara küsimustega tegelema! Nüüd kainema peaga mõeldes tundub ainuõige otsus!

      Kustuta
  2. Argimured võtavad vahel jah täitsa võhmale. Ma ka sirvin muudkui igasugu kinnisvarakuulutusi ja olen täitsa segaduses. Aga tegelikult on vist ka nii, et õnnelik ja rahulik olemine hakkab iseendast. Ja küll see õige kodu ka tuleb - nii teile kui ka meile! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Triin, sinu kõnes peegeldub väike zen-suhtumine! Kas kolmekümnendad on nõnda mõjunud? Teil justkui oleks kodu, vist veidi kitsas, aga kodu ikkagi! Kas kaalute midagi avaramat osta?

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust