Ma olen nii virtuaalselt, kui ka reaalselt pikalt kadunud olnud. Kõik on väga hästi, elame tervelt, võtame kaaluliselt juurde (õnneks on kaalul patareid tühjad ja detsembrikuuni ei plaani uusi osta) ja töö- ning kohustustevälisel ajal kokkame igasugu maitsvaid asju. Praegu on köögis näiteks valmimas Eesti klassika: ahjus küpseb rukkileib, aknalaual hapneb keefir ja linnumaksad ootavad, et neist saaks üks kord pasteet. Oh neid rasedaisusid!
Üldiselt võiks öelda, et oleme üsna õnnelik perekond - vähemalt televisiooni hommikuprogrammis nähtud ja kuuldud kriteeriumite järgi! Õnnelik oled siis, kui hoidud terve elu ja ei tee tegemist politseinike, maksuametnike, advokaatide ning arstidega. Rasedusega seonduvalt olen pidanud nii mõnegi arstiga suhtlema, aga seegi on mööduv...Kuni detsembri alguseni?
Ma seekord otsustasin, et proovime ära Austraalia riikliku haiglasüsteemi. Säästame vahendeid ja saame neid erakindlustuse kuumakse tasumise asemel näiteks mõne eksootilise reisi eelarvesse paigutada. Kindlasti oli Danieliga erahaiglas olemine, sünnitamine ja mõnulemine väga tasemel, aga lõppude lõpuks, teise lapsega ma ei tahakski viis päeva kuskil hallide seinte vahel passida ja noh $3000-5000 veel peale maksta. Ehh. Ei ole vast väärt.
Intrigeerivaks teeb sünnitamist asjaolu, et 24. novembril läheb vana ja logu piirkondlik haigla pensionile, avatakse uus ja uhke katoliikliku taustaga riiklik haigla ja sain isegi kirja, kui peaksin sünnitama enne kella 07:00 24.11.2015, siis lähen vanasse, kui aga pärast, siis suure tõenäosusega olen uue haigla üks esimestest klientidest.
Nüüd hoopis teisele lainele. See on nii palju peavalu põhjustanud, et me vist paneme selle teema mõneks ajaks ootele - oma kodu ostmine. Käisime erinevate ehitusfirmadega kohtumas ja kui näidismajas räägiti meile, et $500 000 eest saan ikka väga vinks-vonksi maja, siis reaalselt teisele kohtumisele kontorisse minnes selgus, et iga lisavidina (näiteks ukselink) upgrade'i eest maksad juurde. Väga kaval müügitehnika, et alguses saadakse sind üle lävepaku ja alles siis "sees" olles näed, mis standardvarustuse ja -paketi sisse kuulub.
Meile pakuti alguses mingisugu 270-350 ruutmeetriseid tükke: ehitad maja peale ja sul jääb isegi ruumi, et maja kõrvalt tänavale pääseda! Saad kenasti jalutada. Kui me lõpuks neid kallimaid, 400 ruutmeetriseid maatükke vaatamas käisime, otsustasime pärast tuliseid õhtusöögidiskussioone, et sellised elutingimused pole meie perele ja me ei hakka end selliste lepingutega siduma. Pärast elad kuskil mingis väljaarendamata põlluasulas, ei tule sinna mingit kooli ega poodi, ja ei saa oma laenulepingustki lahti ja ei kannata isegi Euroopasse kolida, sest maja ei saa välja rentida. Oled nagu lind puuris.
Vaatasime igasugu maalähedasemaid linnaosasid, kus müüakse suuri krunte. Leidsime isegi päris mitu sobivat pakkumist, kus krundi suurused 700-1000, aga seal on üldjuhul vanad majad, mis kõik vajavad mingil määral investeerimist ja renoveerimist. Kahe väikese lapsega üks maja ära renoveerida? Vabalt! Vahepeal tundub, et õhtusöökigi ei saa normaalse tsiviliseeritud inimese kombel süüa...Ja seda ühe mürsikuga!
Andres hakkas kahtlema, et ehk saab kõike seda kuidagi palju - kõik säästud lähevad sissemakseks ja kuidas sa elad, kui pole sentigi hinge taga? Ja kuidas vana maja korda teed, kui kõik raha on läinud? Suur dilemma, mis võttis meid tõsiseks ja otsustasime, et peame veel veidi kapitali kasvatama, et saaks stressivabamalt elada.
Niuke kopp on juba ees nendest argimajanduslikest dilemmadest:
Ilusad pildid :)
VastaKustutaVäga tuttav tunne :-) Kui me paarikümne aasta eest majaostu Kanadas kaalusime, peaaegu et ühe äragi ostsime, siis mõte, et meil ei jää raha üle isegi voodi muretsemiseks, pani kõike ümber otsustama. Kogusime veel raha ja saime kokkuvõttes mõned aastad hiljem maja, mida ei vahetaks ühegi teise vastu :-) Nii et ainult natuke kannatust ning saate ka unistuste elamise!
VastaKustutaMa ka usun, et kiiret pole kusagile :) Me otsustasime ka selle suure ostu veidi edasi lükata, et ei peaks raseduse lõpufaasis veel kinnisvara küsimustega tegelema! Nüüd kainema peaga mõeldes tundub ainuõige otsus!
KustutaArgimured võtavad vahel jah täitsa võhmale. Ma ka sirvin muudkui igasugu kinnisvarakuulutusi ja olen täitsa segaduses. Aga tegelikult on vist ka nii, et õnnelik ja rahulik olemine hakkab iseendast. Ja küll see õige kodu ka tuleb - nii teile kui ka meile! :)
VastaKustutaTriin, sinu kõnes peegeldub väike zen-suhtumine! Kas kolmekümnendad on nõnda mõjunud? Teil justkui oleks kodu, vist veidi kitsas, aga kodu ikkagi! Kas kaalute midagi avaramat osta?
Kustuta